Kalle Mihkels Elust ja Olust

April 3, 2008

Märtsikuus lumi on maas

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:56 am

Märtsi lõpul tabas Eestit kaks päeva kestnud lumetorm. Ajakirjandus serveeris seda, kui midagi erakordset, räägiti koguni katastroofist. Tegelikult oli tegemist täiesti tavalise Eestimaa talvega. Ainult et globaalse soojenemise ajajärgul oleme juba ära unustamas, milline üks korralik talv välja näeb. Minu kooliajal algas kevadine koolivaheaeg 20. märtsil. Mäletan, et sel ajal oli alati lumi maas, päevad läbi sai lumes mütatud, suusatatud ja kelgutatud. Lumi käibki ühe korraliku talve juurde. Erakordne oli ehk ainult see, et kogu tänavuse talve lumenorm tuli maha ühe korraga. Tallinn oli lume tulekuks valmis. Kohe esimesel õhtul paisati tänavatele kogu olemasolev lumetõrjetehnika, inimesed töötasid vaatamata kella ja lugemata töötunde. Olukord oli pingeline, seda ei saa salata, aga kõik toimis. Magistraalteed hoiti lahti, bussid, trammid ja trollibussid liikusid. Inimesed jõudsid tööle ja lapsed kooli. Muidugi oli ebamugavusi. Kohati sumpasid inimesed lumes, autod ja bussid jäid hangedesse kinni, oli tavalisest rohkem avariisid ning traumapunktidesse pöörduti sagedamini. Sain minagi lumehanges külje valgeks. Aga Tallinn elas ja hingas. Oleme kõik televiisorist näinud, kuidas sarnastel puhkudel Euroopa või Ameerika suurlinnades sageli elu lausa seiskub. Teedel sajad lumevangis autod, rooli taga külmast kanged juhid, lummemattunud linnatänavad ja halvatud transport. Rahvuskaart, päästjad ja meedikud toimetamas haiglatesse sadu külmunud inimesi. Meil midagi sellist ei olnud, meie saime hakkama.

Tänaseks on suur kevad käes. See on toonud uued tööd ja mured – võimalikult kiiresti tuleb linnatänavad talvisest liivast ja sodist puhtaks saada. Ning siis läheb tänavakatete uuendamiseks ja asfaldiaukude parandamiseks. Mustamäel on koostatud ja Tallinna kommunaalametiga kooskõlastatud pikk nimekiri neist kvartalisisestest teedest, mis vajavad esmajärjekorras parandamist. Sel aastal eraldas linnavalitsus nende teede remondiks kordades rohkem raha kui eelnevatel aastatel. Sellegi poolest võtab kõikide Mustamäe kvartalisiseste teede kordategemine, aga neid teid on meil 34,2 kilomeetrit, aega päris mitu aastat.

Inimestel on palju erinevaid arvamusi, milline peaks meie kodu ümbrus ja kodulinn välja nägema. Mina, kes ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, näen oma kodulinna tulevikku kindlasti teisiti, kui mujalt siia sissesõitnud elanikud. Kuidas näevad seda aga tänased Mustamäe õpilased? Arte Gümnaasiumi ajalooraamatus Primarius, mille hiljuti kingiks sain, on pealkirja all Tuleviku Tallinn avaldatud palju erinevaid ja huvitavaid mõtteid:

Tallinn on üks vaikne ja ilus paik, kus on aeg-ajalt väga tore käia. Seal pole autode tossu ega närvilisi inimesi. Autosid on vähe ja see on turvaline linnake. Iga kord kui linna lähed, siis sind ikka keegi ootab, kes soovib sinuga lõbusalt aega veeta (Merily Timmer).

Minul on hõbedane lendlev auto, millega ma lapsed kooli ja lasteaeda viin ning millega ise tööle sõidan. Elan majas, mis on 2-kordne ja minu ametiks on uudistereporter. Elan õnnelikku pereelu ja Tallinn on muutunud kaks korda ilusamaks. Meil on lemmikloomaks hunt ( Carem Reikop).

Kõik majad võiksid olla 20-korruselised või 30-korruselised. Igal majal võiks olla katusel parkla ((Kevin Oper).

Minu arust võiks tuleviku Tallinn olla suurte, kõrgete majade ja väga heade, mitte rangete seadustega linn. Võiks olla rohkem loodust ja paremad kõnniteed. Parem oleks, kui oleks rohkem politseinikke ja vähem vargaid (Margus Traksmann).

Minu ettekujutus Tallinnast on umbes 30 aasta pärast. Ükski inimene pole koduta, kuna siis ei vallandata kedagi. Kui inimene ise ei oska seda tööd, siis õpetatakse talle see töö selgeks. Lastel on paremad koolid (Annika Emilia Kullamäe).

Minu tuleviku Tallinn on 2067. aastal. Kõikidel inimestel on töökoht. Kui sul on maja, siis peab sul olema koer. Valgusfoore ei ole, nende asemel on politseinikud. Vargaid ja teisi halbu inimesi ei ole. Siis on Tallinn ohutu (Kristi Leppik).

Neist mõnest tsitaadist tulevad välja nii laste tänased hirmud kui ootused ja lootused tulevikuks. Need on ju täpselt samad väärtused, mis on tähtsad ka meile teiega: ilus, turvaline ja roheline linn, kaunis kodu ja armastav perekond, lemmikloomad, töö ja sõbrad, hea kooliharidus. Aga kui meil on nii positiivselt mõtlevad noored, siis on Tallinnal ja kogu Eestil tulevikku !

Nende mõtetega soovin Teile kaunist kevadet !

 

Teie,

Kalle Mihkels


February 12, 2008

Kakskümmend aastat hiljem

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:41 am

Jaanuarikuu lõpus toimus Rahvusraamatukogus üritus, mis jäi enamikule eestimaalastest märkamatuks. Või pigem vaikiti teadlikult maha, sest meie ajakirjandus ei pidanud seda kajastamist väärivaks. Ja ometi oli tegemist tähtsündmusega. Toimus Rahvarinde 20. aastapäevale pühendatud kalendri presentatsioon. Kohalolijate hulgas toonased ja tänased tegijad, teiste hulgas president Arnold Rüütel, ekspeaministrid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi, paarkümmend Riigikogu liiget, Rahvarinde juhtfiguurid Kostel Gerndorf, Lembit Koik, Heinz Valk, Mati Hint, teleajakirjanik Rein Järlik ja paljud teised. Peeti kõnesid ja meenutati aega 20 aastat tagasi. Selle, milline tähtsus on Rahvarindel tänasele Eestile, ütles välja ajaloolane Küllo Arjakas. Ta tuletas meelde, et me ei saaks tähistada tänavu Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, kui poleks olnud Rahvarinnet. „Rahvarinne on meie kõigi ühine mälestus. Me olime õnnelikud – miljon õnnelikku eestlast!” ütles Arjakas. Väikese grupi idealistide mõttest sündis liikumine, millega juba samal, 1988. aastal, liitusid kümned tuhanded. Tsiteeriksin siin Rahvarinde esimese eestseisuse liiget Mati Hinti: „Siis tuli suvi ja suvega koos öölaulupeod ja Laulev Revolutsioon. Selle ajaga muutus Eesti sini-must-valgeks. Hilissuveks olid Rahvarinne ja Laulev Revolutsioon juba läbi põimunud ning pool aastat pärast algust oli Rahvarinne peaaegu kõikjal. Siis juba teati ka, mida Rahvarindest arvata: mida ta suudab, mida julgeb nõuda, mida julgeb ütelda, mida mõelda. 1988. aasta teisel poolel kangutati vabaduse piirid avaramaks ja ausamaks”.

 

Me ei saaks tänavu tähistada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, kui poleks olnud Rahvarinnet. Rahvarinne on meie kõigi ühine mälestus. Me olime õnnelikud – miljon õnnelikku eestlast !

Usun, et suurem osa mustamäelastest mäletab hästi neid päevi. Olen kindel, et paljudega teist laulsime õlg-õla kõrval öölaulupidudel Eestit vabaks ja seisime käest kinni hoides Balti ketis, andes suust-suhu edasi seda magusat sõna – VABADUS. Täna elame juba aastaid vabas riigis, mis kuulub Euroopa Liitu ja mille iseseisvuse üheks garantiiks on NATO julgeolekujõud. Meil pole enam vaja peita oma mõtteid ja valida sõnu, vaid võime alati julgelt ja otse öelda välja oma arvamuse. Maailm on meile kõigile lahti – mine ja vaata, suhtle, õpi, tööta ja tunne elust rõõmu. Ja siiski kerkib sageli üles küsimus: kas sellist Eestit me tahtsimegi ? Eelpool räägitud üritusel tegin ajaloo jaoks mitu teleintervjuud inimestega, kes seisid Rahvarinde alguse juures ja esitasin neile peaaegu sama küsimuse: kas see Eesti, mida kujutasite endale ette siis ja see, milles täna elame, on sarnased ? Rahvarinde esimese eestseisuse liige Kostel Gerndorf tõdes, et paljuski oldi naiivsed, arvati, et see tugev küünarnukitunne, mis rahvast liitis, jääb püsima. Tegelikkus oli aga teine. Pöördun veel kord tagasi Mati Hindi juurde: „ Eesti kohal hõljus rahvusühtsuse vaim. Siis me veel ei teadnud, et peagi ilmuvad välja need, kellele vaba Eesti on ainult isikliku majandusliku või poliitilise võimu haaramise äriprojekt. Veel vähem oskasime karta, et omakasul õnnestub nii kiiresti pöörata kogu avalik elu Eestis oma usku. Me uskusime, et me pole orjad, vaid vabadusvõitlejad, me ei teadnud, et ka orjade hulgas on alati neid, kes ei taha saada vabaks, vaid ise hakata orjapidajateks. Me ei oleks arvanud, et inimesi hakatakse nii karmilt liigitama selle põhjal, kui palju õiguse järgi rahvale kuuluvast võimust ja varast keegi endale kahmab”.

Meil on oma riik, oma vabariik. See riik areneb ja on pidevas muutumises. Ning meie endi kätes on seda muuta nii, et see muutuks paremaks ja elamisväärsemaks.

Lõpetaks Mati Hindi mõttega: „Kui keegi peaks küsima, mis aitaks meid meie eneste tehtud edu ja häda ringist välja südamlikumasse maailma, siis on vastus lihtne: tagasipöördumine, nii palju, kui vähegi võimalik, ideaalidesse uskumise juurde. Otsitakse ju Eestile eesmärki, aga ei otsita sealt, kuhu see kaotati. Eesti eesmärk pole kunagi kuhugi kadunud olnud, seda on ainult korduvalt kinni kaetud võltseesmärkidega, mis pole üldse olnud Eesti asi. Eesti asi on eesti keel ja eesti kultuur, eesti rahvas ja eesti riik, nii iseseisvalt kui vähegi võimalik”.

Head Eesti Vabariigi 90. aastapäeva teile, austatud mustamäelased !

 

 

Kalle Mihkels

January 28, 2008

Maagiline seitse

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:34 am

Number seitset peetakse suuremas osas maailmast maagiliseks arvuks, sageli ka õnnearvuks. Vana Testamendi järgi lõi Jumal maailma kuue päevaga, seitsmendal aga puhkas. Ka tänapäeval on nädalas just seitse päeva. Teame seitset maailmaimet ja seitset surmapattu, Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi ning seitsme peaga lohet. Eks igaüks meist võiks eelmisest aastast välja sõeluda seitse sündmust, mida ta ise kõige tähtsamateks peab ja mis on tema elu aasta jooksul kõige enam mõjutanud. Või kanda oma hinges seitset soovi, mida alanud aastalt soovida. Aga mis võiksid olla need seitse 2008. aasta kõige olulisemat asja siin, Mustamäel ? Asjad, mida on kavas teha, et mustamäelastel oleks parem, turvalisem ja huvitavam elada. Püüan need kümnete ja kümnete alanud aasta tööde ja tegemiste seast välja tuua.

Esiteks. Juba aasta esimesel tööpäeval hakkasime pensionäridele välja maksma toetusi hinnatõusu kompenseerimiseks. Kõik me mäletame, kui alustati nende toetuste maksmist. Siis oli summaks 500 krooni ja seda raha hüüdsid saajad hellitavalt Edgar Savisaare kroonideks. Eelmisel aastal said pensionärid juba 700 krooni ja tänaseks on toetus tõusnud 850 kroonini. 2. jaanuari jooksul said raha kätte kõik pensionärid, kellel on olemas pangaarve, neid on Mustamäel 16 115 inimest. Ülejäänud saavad oma raha kätte posti teel.

Teiseks. Korraldatud prügivedu. Sellega on kogu Eestimaal praegu suuri probleeme. Ei jätku konteinereid, pole kohti nende paigaldamiseks ning puudub oskus ja harjumus prügi sorteerimiseks. Samas tahame me kõik, et meie prügi veetaks ära kiirelt ja odavalt. Õnneks on Mustamäel, nagu ka kogu Tallinnas asjad võrdlemisi korras. Linnaosa valitsuse ülesandeks on meie inimesi õpetada ja neid teavitada, aga samuti kontrollida korda ja puhtust prügimahutite ümbruses. Suur osa tänasest lehepinnast ongi pühendatud prügiveole, küllap saate siit vastuse nii mõnelegi selgusetuks jäänud küsimusele. Linnaosa valitsus omalt poolt aga paigaldab Männi parki ning Kadaka ja Sütiste metsaparkidesse uued prügimahutid (moolokid), kuhu on parem seal tekkivat prügi koguda. Mustamäe heakord on üks meie prioriteete.

Kolmandaks. Kui möödunud aastal sai valmis Magistrali ristmik, siis sel aastal teeme korda teise siiani äärmiselt liiklusohtliku teelõigu. See on Ehitajate – Keskuse ristmik Mustamäe polikliiniku juures. Ristmik projekteeritakse uuesti, sinna pannakse uus asfalt, tehakse korda jalakäijate ülekäigud ja paigaldatakse valgusfoorid. Siis on inimestel hea ja turvaline polikliinikusse ravile minna ning lastel Männi parki mängima tõtata.

Neljandaks. Männi park saab suvel kena väikese kõlakoja. Sellest pargist on aastate jooksul kujunenud omamoodi Mustamäe keskus, kuhu meie rahvas ikka ja jälle kokku tuleb. Küll Mustamäe valsikontserdile või Šoti torupilliorkestri esinemisele, küll kepikõndi tegema või linnaosa sügispäevadele mõnusalt aega veetma. Oleme seni nendeks puhkudeks püstitanud parki ajutise lava. Ei näe see eriti kena välja ning maksab iga kord ka päris palju. Seega peaks kõlakoda end juba mõne aastaga ära tasuma.

Viiendaks. Aasta lõpuks peaks korda saama Vilde tee Sõpruse puiesteest kuni Ehitajate teeni. Sealne asfalt ei kannata enam mingisugust kriitikat. Rõõmu peaks see tegema eelkõige autoomanikele, aga ka jalgteed saavad kenasti korda.

Kuuendaks. Juba kaks aastat on juunikuus mustamäelasi rõõmustanud Männi pargis korraldatud kontsert Mustamäe Valss. Sel aastal toimub see tore ettevõtmine aga teisiti. Oleme kokku leppinud televisiooniga, et kontsert toimub telesaatena „Laulge kaasa”, saatejuhiks nagu ikka Reet Linna. Saate salvestus toimub Männi pargis 8. juunil algusega kell 18.00. Tulge kõik laulma ja lustima ! Näitame, et mustamäelased on laulurahvas. Ja eks ennast on pärast televiisorist ka tore vaadata.

Seitsmendaks. Nii noortele, kui vanadele mõeldud ühisüritused. Märtsikuus toimub turvakuu raames juba kolmas Mustamäe turvamess, aprillis on kavas traditsiooniline noortefestival Vägivallata Noorus, mais tahame korraldada järjekordse Rohelise turu. Nagu ikka toimub meil hulgaliselt spordiüritusi, noortele suviseid linnalaagreid ja palju muud huvitavat. Linnaosa tippürituseks on igal aastal sügisesed Mustamäe kodukandipäevad, mille lõpetavad laat ja rahvapidu Männi pargis. Seda ka sel aastal. Ja nagu iga hea pidu, lõpeb ka see pauguga. Ehk nagu ütles sügisel mulle üks vana mustamäelane – ilma ilutulestikuta polegi pidu see õige pidu.

Usun, et kui need seitse asja saab tehtud, siis võime me kõik tunda aasta lõpus tehtust ainult heameelt. Aga kõik see tuleb veel ära teha, seega on palju tööd ees. Tuleb huvitav, tegus ja töökas aasta.

 

Kena alanud aastat teile !
Kalle Mihkels

December 13, 2007

Kasiinodest

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 8:11 am

Tavaliselt inimesed ei tea, kellel on Eesti riigis hasartmängude korraldamise õigus. Hasartmänguseadus annab sellele ühese vastuse: „ Hasartmängu korraldamise õigus on riigil, kes võib seda õigust edasi anda käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras väljaantava tegevusloaga.” Seega on riigil ainuõigus otsustada, kellele ta annab, või ei anna õigust hasartmänge korraldada, või kas riigis on hasartmängud üldse lubatud, või on need keelatud. Hasartmängu korraldamise tegevusluba on dokument, mis annab selles märgitud isikule õiguse tegelda hasartmängu korraldamisega. Tegevusluba antakse 10 aastaks. Tegevusloa väljaandmise või sellest keeldumise otsustab Vabariigi Valitsuse määratud kaheksaliikmeline komisjon, mille esimees on ametikoha järgi rahandusminister (tänasel päeval Ivari Padar). Lisaks vajab hasartmängude korraldamise tegevusloa saanud isik veel korraldusluba. See luba annab õiguse korraldada korraldusloal märgitud õnnemänge, kihlvedusid või totalisaatoreid korraldusloal märgitud aadressil asuvas mängukohas. Selle loa väljaandmise otsustab Maksu- ja Tolliamet. Nii lihtne see ongi – saad riigilt kaks paberit ja hakkad oma kasiinot püsti panema. Üldjuhul ei küsita ei linna, linnaosa, ega inimeste arvamust.

Isiklikult olen samuti arvamusel, et meil on liiga palju mängupõrguid ning et nad ei sobi koolide ja lasteaedade lähedusse, nagu sinna ei sobi ka viinapoed. Samas arvan, et nende vastu protesteerima ei peaks mitte kasiinode uste taga, vaid tuleks minna meie seadusetegijate juurde Toompeale ja just seal nõuda, et juba pikemat aega võimukoridorides ringlev uus hasartmänguseadus kiiresti vastu võetaks. Ning et see seadus vastaks rahva ootustele.

 

Kalle Mihkels

Kui mul oleks miljon krooni

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 8:10 am

Miljon on maagiline arv. Eriti siis, kui seda mõõta kroonides. See on väga, väga palju raha. Eesti kõige rikkam inimene, kasiinoärimees Armin Karu, on öelnud, et normaalseks äraelamiseks peaks inimene teenima aastas just nii suure summa. Tal on seda kerge öelda, tema varandust hinnatakse 4,172 miljardile kroonile. Mis tähendab seda, et kui ta ühel päeval otsustaks mitte enam tööd teha, siis kulutades aastas miljoni, võiks ta oma rahast ära elada ligi neli tuhat ja kakssada aastat – aastani 6179 ! „Äripäeva” andmetel on täna Eestis 24 miljardäri ning isegi rikaste pingerea 500. mehel on varandust 42 miljoni krooni eest. Muljetavaldav, kas pole ? Samas sai meie sotsiaalhoolekande osakond novembri lõpul ahastava abipalvekirja Mustamäel elavalt invaliidilt, kellel ei olnud enam sentigi söögiraha. Need on tänase Eesti kaks palet. Õnneks on meie hulgas üha enam neid, kes näevad enda kõrval abivajajat ja on valmis teda toetama. Sageli anonüümselt, avalikku tänu ja tähelepanu ootamata. Nii kogus telesaade „Tantsud tähtedega” haigete laste heaks üle miljoni krooni ja juba mitu aastat jõulude ajal eetris olnud „Jõulutunnel” igal aastal pea sama palju. Omaaegse menusaate „Entel-tentel” lapstähel, tänasel klaverikunstnikul Klarika Kuusel põles jaanipäeva paiku maha oma kätega ehitatud maakodu. Kui Maire Aunaste rääkis sellest saates „Meie”, siis saatsid televaatajad oma kunagisele lemmikule nii paju raha, et ta saab sellega oma kodu uuesti üles ehitada. Südantsoojendav on sellistest asjadest kuulda ja sellele mõelda. Eriti nüüd, jõuluajal, kui inimestel on hing hell ja süda kõigele heale avatud.

Kui Eesti rikkaim mees kulutaks oma varandusest igal aastal miljon krooni, siis jätkuks tal raha aastani 6179

Oma inimeste peale mõtleb ja neist hoolib jätkuvalt ka Tallinna linn. Juba jaanuari algusest hakkame maksma pensionäridele järjekordset toetust hinnatõusu kompenseerimiseks. Pensionärid nimetavad seda raha ikka veel hellitavalt Savisaare 500-krooniks. Kuigi juba sel aastal maksime seda toetust 700 krooni ja 2008. aastal on toetus tõusnud juba 850 kroonini. Mustamäel, kus on 22 tuhat pensionäri, maksame neile kokku üle 18 miljoni krooni. See on suur raha. Lisaks on Mustamäe linnaosa valitsuse eelarves ette nähtud mitmeid toetusi ja teenuseid. Sotsiaaltoetusteks maksame tuleval aastal välja 1,9 miljonit krooni. Mustamäel on 290 perekonda, kes vajavad kõrvalabi, neile koduteenuste osutamiseks oleme planeerinud 4,36 miljonit krooni. Mustamäe Sotsiaalkeskus, mis pakub oma teenuseid ligi 900 eakale, saab tulevaks aastaks 3,37 miljonit krooni. Ära unustanud pole me ka nooremaid inimesi. Mustamäe kultuuri- spordi- ja noorteürituste korraldamiseks on ette nähtud enam kui 1,5 miljonit, Avatud Noortekeskus saab 1,2 miljonit krooni. Paberi peal on need miljonid pelgalt arvud. Tegelikkuses aga odavad lõunad, huvialaringid, ekskursioonid, tasuta kontserdid ja palju muud toredat pensionäridele, sajad üritused ja linnalaagrid lastele, suuremad ja väiksemad tegemised kogu Mustamäe rahvale. Siia mahuvad nii Turvamess kui Vägivallata Noorus, nii kevadine Roheline Turg ja kontsert Mustamäe Valss kui sügisesed Mustamäe Kodukandipäevad ja Uue Aasta alguse ilutulestik. Kaunimaks ja korrastatumaks muutub ka Mustamäe ise. Muidugi, võimalused on ju alati väiksemad, kui tahtmised. Aga üks asi teeb mulle, kui linnaosa vanemale tõsiselt rõõmu – juba mitu aastat südamel olnud Ehitajate-Keskuse ristmik Mustamäe polikliiniku juures saab järgmisel aastal korda.

Jõulud on ukse ees. Kauni kontserdi ja esimese advendiküünla süütamisega kultuurikeskuses Kaja juhatasime jõuluaja sisse, juba särab jõuluehtes kuusepuu Männi pargis ja jooksevad ringi päkapikud. Erinevaid jõuluüritusi on kavas nii noortele kui eakatele. Laupäeval, 15. detsembril kella 12 – 16 pakume kogu Mustamäe rahvale tasuta verivorsti hapukapsaga kultuurikeskuse Kaja kõrval. Tulge sinna jõulutunnet nautima, üksteisele kaunist jõuluaega soovima ja linnaosavanemaga juttu puhuma. Ootame teid !

Kauneid Jõule ja Õnnelikku Uut Aastat!

Teie Kalle Mihkels

November 12, 2007

Ajaloospiraali mööda

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:04 am

Vaatan uut populaarset telemängu.Noor, keskkooli lõpetanud neiu seisab maailma kontuurkaardi ees ja püüab sealt leida Buenos Airest. Näpp käib närviliselt kaardi peal ringi. Lõpuks torkab mängija värvilise nupukese keset Aafrikat! Ei näegi täpselt, kas on tegemist Zairi, või Tansaaniaga, aga Argentiinast ja selle pealinnast on asi oi kui kaugel. Järgmine nupuke peatub Uus-Meremaa pealinna Wellingtoniasemel Uus-Guineas. Noh, see on juba parem, vähemalt piirkond on õige. Mis need mõned kümned tuhanded kilomeetrid siia- või sinnapoole ikka loevad. Aga minul kui vaatajal on häbi! Oleme ju ikka uhkeldanud oma heal tasemel kooliharidusega, mis pidavat olema vaat et üks maailma parimaid. Oleks see neiu erand, siis võiks ju asjaga leppida, aga pigem on tegemist reegliga. Mäletan kümne aasta tagust aega, kui mu oma tütar maateadust õppis. Talle õpetati suure põhjalikkusega küll pinnavorme ja mullaliike, aga linnadele, riikidele ja rahvastele oli kooliprogrammis ette nähtud vaid kaduvväike osa. Ma ei tea, mis programmide järgi täna õpitakse, aga nagu elu on näidanud, tulevadki meie koolidest sageli pooliku haridusega noored inimesed. Et kõrgkooli pääseda, on aastaid tuubitud arve, fakte ja valemeid, aga mõelda, analüüsida ja järeldusi teha oskavad vaid vähesed. Ja kui siis ülikooli ka sisse ei saa, jääbki üle vaid Soome telliskive tassima või Iirimaale kalkuneid kitkuma minna.

Mõni aeg tagasi käis ajakirjandusest läbi uudis – Eesti mängufilm „Klass” sai järjekordse rahvusvahelise preemia. Ma ei tea, kas peaks rõõmustama või kurvastama. See film räägib võrdlemisi räigetes värvides koolivägivallast. Asjast, mida minu kooliajal ei osatud ette kujutadagi. Jah, poisid ikka vahel kaklesid, ükskord jäi peale üks, teinekord teine. Vahest võis õpetaja käest tutistadagi saada. Aga tagakiusamist ja vägivalda ei olnud. Seepärast ei oska arvata, kas meie film sai preemia oma kunstilise taseme, või erilise „eksootilisuse” eest. Äkki vaatavad vanade Euroopa riikide inimesed seda, mis meie filmis sünnib, samasuguse võdinaga hinges, nagu meie vaatame filmi kannibalide pidusöögist kusagil Aafrika vihmametsas. Olin ajateenistuses merelennuväes 60-te aastate lõpus. Meid oli koos väga kirev seltskond: Eesti poistest Gruusia mägilaste ja Turkmeenia kõrbepoegadeni, Moskva ja Peterburi kõrgharitlaste järglastest kuni Siberi talupoegadeni, kes nägid rongi esmakordselt siis, kui see neid väeosa poole toimetas. Erinevad keeled, kombed ja arusaamad elust, erinevad toitumis- ja hügieeniharjumused, usutunnistused ja suhtumine toonasesse tegelikkusesse. Väga keeruline seltskond. Aga mida polnud, oli vägivald. Ikka püüti üksteist mõista, aidata ja igati toetada. Ja kui Eesti sai 1991. aastal vabaks, oli just üks toonastest relvavendadest see, kes mulle esimesena Peterburist helistas ja sel puhul õnne soovis.

Maailm on aastatega väga muutunud. Oli aeg, kui haritud Inglise härrasmees pidi oskama hästi tantsida, vehelda ja ratsutada. Harituse juurde käis kindlasti ka see, et ta oli külastanud Pariisi ja Roomat ning tundis põhjalikult kunsti ja kirjandust. Ning oskas riietuda. Veel paarkümmend aastat tagasi oli meilgi loomulik, et trammis pakuti vanemale istet ja daamiga kohtudes kergitati peakatet. Ning tantsupeole ei mindud kunagi ilma lipsuta. Iga endast lugupidav noor mees oskas teha mitut erinevat lipsusõlme. Mäletan isegi, kuidas sai mitu nädalat õpitud kikilipsu sõlme tegemist. Tänapäeval tuleb korraliku, seotava kiki ostmiseks sõita Eestist kaugemale – Pariisi, Londonisse või Rooma. Küllap kusagilt sealt on pärit ka meie presidendi elegantsed kikilipsud. Ka käitumine ja riietumine, korrektne suhtlemise- ja tantsimisoskus on osa kultuurist. Südantsoojendav oli mõned nädalad tagasi vaadata teleekraanilt, kuidas 100-aastane mustamäelane Emma Taube keerutas oma sünnipäevapeol hoogsalt valssi. Päev enne istusime tema kodus, sõime kommi ja rääkisime elust. Vanal daamil oli palju meenutada – eks saja aastaga on juhtunud nii mõndagi. Vaatasin teda ja mind võlusid tema säravad nooruslikud silmad. Sellelt daamilt on meil, noorematel, nii mõndagi õppida.

Õnneks käib ajalugu mööda spiraali ja üheksakümnendate kiiresti rikastumise tuhinas unustatud väärtused hakkavad jälle hinda minema. Noored väärtustavad üha enam ja enam haridust. Raske on saada teatri- ja kontserdipileteid, kunstinäitused on rahvarohked, austatakse vanu ja kaitstakse nõrgemaid. Mustamäe koolid on täis õpihuvilisi noori inimesi, kes saavad sealt sellise hariduse, millega saab läbi lüüa nii Euroopas kui Ameerikas. Eelkõige vajab haritud inimesi aga meie Eestimaa. Hariduses peitub Eesti edasise edu võti.

 

 

 

Kalle Mihkels

October 30, 2007

Peaminister oma tuntud headuses ehk hr. Ansip teab ja oskab.

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 1:39 pm

Lugedes tänast Delfit ja Postimees Online’i jäid mu mõtted pidama sedakorda Andrus Ansipi artiklil, mille teemaks mure arengute üle Venemaal. Eks me kõik tunneme huvi meie idanaabri juures toimuva vastu. Ansipi huvi pole muidugi tavainimese huvi, tema teab, mida venemaa peakas tegema. Võibolla peaks meie peaminister siiski rohkem pilku pöörama meie siseprobleemide lahendamisele?

Olukorras, kus Eesti Panga majandusprognoosid erinevad iga kvartali järel kui öö ja päev ja ikka negatiivses suunas, kaubavedude maht on vähenenud pea poole võrra ning sajad inimesed kaotavad selle tagajärjel töökohti, leiab peaminister aega viibutada näppu idanaabri suunas. Väsimatu „maailmaparandajana” tuntud Ansipi püüdlused pole kindlasti üdini halvad, kuid arukas oleks ehk alustada oma nina ees(kodumaal) toimuva korrastamisest?!

Teiseks aga oli pentsik peaministri liigagi tarmukas viis öelda välja oma mõtteid kui absoluutset tõde. See torkab eriti silma kõrvutades Ansipi kohatuid, et mitte öelda upsakaid seisukohti vaoshoituse ja diplomaatilise väljenduslaadiga, mida viljelevad Läti ja Leedu kõrged ametimehed Oslo kohtumisel antud küsimust kommenteerides. Postimees Online’i järgi olid kommetaarid järgmised:

 

„Läti peaministri hinnangul ei oska keegi ennustada, mis Venemaa duuma- ja presidendivalimistel toimuma hakkab, kuid tema juhitud riik on koostööle avatud. Ka Leedu peaminister Gediminas Kirkilas ei tahtnud spekuleerida, mis pärast valimisi toimub.”

 

Härra Ansip seevastu muretses Venemaa riigiosaluse suurenemise pärast Venemaa majanduses. Kas Ansip peaks seda kommenteerima? Ja kui peaks, siis kas sellisel moel? Selline on minu küsimus. Siin tekibki paradoks – nimelt mäletan ma meie peaministrit kui ühte häälekamat protestijat Venemaa vastu ajal, kus meie idanaaber nii mõnigi kord kritiseeris Eesti riigi sisepoliitikat. Kuigi Venemaa püüab seda trendi siiamaani jätkata, äratades Eesti rahvas järjekordse pahameeletulva, käitub antud olukorras Ansip igati vääriliselt oma vene kolleegidele.

Anda nõu Andrus Ansipile pole sedapuhku minu ülesanne, kuid selle jutu kokkuvõtteks sobib suurepäraselt vana tõde – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

 

 

Kalle Mihkels

September 19, 2007

Lõuad pidada ja edasi teenida

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 7:33 am

Teleekraanil vilksatavad pöetud peadega lihaselised noored mehed seljas kõrbevärvides välimundrid, lilled ja lapsed, kallistused ja rõõmupisarad. Meie sõjamehed jõudsid koju. Niisugusena on juba aastaid meile näidatud Iraagi sõda. Nagu oleks see sõda üks kerge jalutuskäik kõrbes koos piknikuga palmi all. Tegelikkus on aga hoopis teine. Kõrvetav päike ja tappev kuumus, janu ja üksluine toit, mitmekümnekilone lahingvarustus ja nädalaid pesemata läbihigistatud riided. Unetud ööd, kus hirmutunne pigistab kõri ning kõrv kuulatab iga viimastki krõbinat. Ning tõelised lahingud, kus vend ei tunne venda ja kus oled pandud valiku ette – kas tapad ise, või tapetakse sind. Aastatetaguses Afganistani sõjas hüüdsid sõdurid tansportlennukit, mis viis langenud relvavennad tinakirstudes kodumaale, nimega Must Tulp. Ma ei tea, kuidas hüütakse seda lennukit Iraagis. Aga teiste maade kõrval on see lennuk külastanud ka Eestit. Ja nii mõnigi Eesti sõdur mõtleb kõrbeöö mustas vaikuses – mida kuradit ma siin teen, mis on meil siia asja ?

Otsime eelnevale vastust Kaitseministeeriumi koduleheküljelt. Seal seisab: „OIF – Operation Iraqi Freedom. Riigikogu poolt antud mandaat osalemiseks rahvusvahelisel rahutagamisoperatsioonil Iraagis kehtib kuni 01. jaanuarini 2007. a. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika seisukohalt on tegemist olulise missiooniga. Eesti huvides on NATO ja Euroopa Liidu täisliikmena kanda vastutust ja anda oma panus mitte ainult Euroopa lähiümbruse vaid kogu maailma poliitilisse stabiliseerimisse, mis põhineb demokraatlikel ning humanistlikel väärtustel”. Missugune on siis see meie panus maailma poliitilisse stabiliseerimisse ja mis stabiliseerimisest on üldse juttu ? Täna on Iraagis 150 tuhat USA sõjaväelast, eestlasi on seal mõnikümmend. Sõjaliselt on see tilk meres. Poliitiliselt on asjad aga teisiti. Poliitiliselt on Eesti veel üks riik, kes toetab president Bushi agressiooni Iraaki. 2003.aasta 19.märtsil, kui Iraagi sõda algas, põhjendati seda vajadusega kukutada Saddam Husseini reźiim ning otsida ja leida massihävitusrelvi. Vähem kui kuu ajaga oli Bagdad vallutatud ja Saddami reźiim kukutatud. Ameeriklasi kui vabastajaid võeti vastu rõõmuhõisete ja palmiokstega. Ning kui sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagis pole, oleks olnud õige aeg anda riigi edasise saatuse üle otsustamine Iraagi rahva kätte ja ise tagasi tõmbuda. Jättes endast maha vaid hea mälestuse. Et seda ei tehtud, said USA-st ja tema liitlastest vaenlased, algas sõda. Toetudes ameeriklaste Vietnami ja venelaste Afganistani kogemustele võib öelda, et seda sõda võita pole võimalik. Juba on nii mõnedki riigid oma väed Iraagist välja viinud, sõjavastased meeleolud on valdavad nii Ameerika Ühendriikide poliitikute, kui kogu rahva hulgas. Selle aasta jõuludeks viiakse Iraagist välja ka esimesed USA väeüksused.

Ja nüüd tahaks küsida – mida teevad Iraagis Eesti sõdurid ? Mida teeb kuumas kõrbes kalur Saaremaalt, treial Tartust, või maapoiss Kükametsast. Noored mehed, kes läksid sõjaväkke lootuses saada korralikku palka, otsima Rambo-filmidest nähtud romantikat, või põgenedes tänase Eesti argipäevahalluse eest. Kas on nad rahuvalvajad, kes seisavad „demokraatlike ja humanistlike väärtuste eest” nagu väidab Kaitseministeerium. Või on nad kõige tavalisemad palgasõdurid, kes ei tohi ise mõelda, vaid peavad lõuad pidama ja edasi teenima, nagu juba vahva sõdur Śvejki aegadest teada on. Miks ei võiks nad koos omavanuste Iraagi poistega, kes täna nende pihta Kalaśnikovidest tuld annavad, istuda mõnes Bagdadi kohvikus, juua külma õlut ja uudistada mustasilmseid kohalikke kaunitare. Ja tõmmata vesipiibust üka korralik rahumahv. Aga veel parem oleks, kui nad naaseksid kodumaale, oma lähedaste, isade ja emade, naiste ja laste, juurde. Eestimaal on täna iga kätepaar arvel ja tööst puudust ei ole.

Otsuse teeb Riigikogu. Teevad need, kes sageli ei teagi, mida kujutab endast lahingmarss täies relvastuses, pole iialgi proovinud NATO-toidupakkide maitsetut toitu, ega ole tundnud, kuidas valangute taktis lööb vastu õlga automaatrelv. Nende kõrbekogemused piirduvad snorgeldamisega Sharm el Sheikhi läbipaistvas merevees ja kullapoodide „kammimisega” rikkusest tiines Dubais. Ja ega suurt osa neist see sõjavärk nii väga huvitagi. Miks muidu ei taha Riigikogu enamus, koalitsioon, võtta vastu ainuõiget otsust, et meie sõdurid tuleb Iraagist tagasi tuua. Et poisid saaksid kõhu täis ja jõuluks koju ! Selle otsusega peab aga kiirustama. Muidu jõuavad Eestimaa pojad tagasi teistmoodi – Musta Tulbi laadungiruumis.

Kalle Mihkels

September 14, 2007

Õnne sünnipäevaks, Mustamäe !

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:57 am

Meie kodulinnaosal on sünnipäev. Sel sügisel saab 45 aastat päevast, kui valmis Mustamäe esimene maja, Tallinna Polütehnilise Instituudi, tänase Tallinna Tehnikaülikooli, ühiselamu. Täna seda maja enam ei ole. Veidi rohkem kui kuu aega tagasi, augusti algul läks aastate jooksul tuhandetele tulevastele inseneridele koduks olnud ehitis lammutamisele. Läks endiste elanike muhedate meenutuste ja tänusõnade saatel. Varsti lammutatakse järgmine oma aja ära elanud ühiselamu. Vanade asemele kerkivad uued kaasaegsed üliõpilaskodud.

Nende 45 aasta jooksul on muutunud kogu Mustamäe. Veel elab siin hulgaliselt neid, kes mäletavad esimesi elumaju Akadeemia teel ja esimesi trollibusse ning kannavad endas seda õnnetunnet, mis neid valdas, kui Kopli puulobudikest või vanalinna ühisköögiga korteritest õnnestus kolida päris oma koju – Mustamäele. Sel ajal oli Mustamäe sageli kõigi unistuste täitumine. Mis on elus veel tähtsamat, kui oma kodu, lapsed ja perekond. Tänaseks on siin üles kasvanud juba mitu põlvkonda mustamäelasi. Neile on Mustamäe see päriskodu, mida armastatakse ja hoitakse ning kuhu tullakse ikka ja jälle tagasi. Mustamäe on õnnelik linnaosa, kus elavad kenasti koos nii eakad, kui noored. Meie 66 tuhandest elanikust on kolmandik pensionärid, samas lähevad iga päev Mustamäe 11 kooli ja 17 lasteaeda ligi 12 tuhat last. Liidame siia juurde veel 10 tuhat üliõpilast ning saamegi tänase Mustamäe näo. Siin on nooruslikku särtsu ja elurõõmu, töökust ja ettevõtlikkust ning elutarkust ja tasakaalukust.

Aastatega on linnaosa nägu muutunud. Mustamäe pole juba ammu pelgalt üks Tallinna magamistubasid. Meil on Eestimaa suurim kõrgkool – Tallinna Tehnikaülikool, suurepäraste arstidega Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kust on abi saanud tuhanded inimesed kogu Eestist, siin asuvad mitmed rahvusvaheliselt tuntud uurimisinstituudid, meie ettevõtetes ja firmades töötavad inimesed kogu Tallinnast. Linnaosas käib aktiivne ehitustegevus. Kerkivad uued elumajad toovad juurde uusi elanikke, korteriühistud renoveerivad vanu elamuid. Silmnähtavalt paraneb elu kvaliteet.

 

Mustamäel on nooruslikku särtsu ja elurõõmu, töökust ja ettevõtlikkust ning elutarkust ja tasakaalukust

 

Tallinna linn ja linnaosa valitsus on alati seisnud hea selle eest, et meie kodulinnaosa areneks, muutuks kaunimaks, turvalisemaks ja elamisväärsemaks. Viimase paari aasta jooksul on uue näo saanud meie pargid ja mänguväljakud. Männi pargi mänguväljakutele tullakse lastega ka teistest linnaosadest, Parditiigi park peaks saama uue mänguväljaku lähiaastatel. Sel aastal oleme teinud suuri investeeringuid Mustamäe teedesse. Valmis sai kauaoodatud Sõpruse-Vilde-Sütiste ristmik, kohe saavad korda ka Sõpruse puiestee ja Mustamäe tee. Järgmisel aastal on kavas panna uus asfalt Vilde teele. Juba pikka aega ootab foore Ehitajate tee ja Keskuse ristmik Mustamäe polikliiniku juures. Ka selle ristmiku väljaehitamine on tuleval aastal plaanis. Järgmistel aastatel tahame pöörata peamise tähelepanu Mustamäe kvartalisiseste teede korrastamisele. On ju need teed suures osas veel selle asfaldiga, mis pandi maha 60.-70. aastatel. Nii mõnigi tee tuleb juurde teha, nii mõnelegi ehitada kõrvale jalakäijate tee. Uuendamist vajab ka meie haljastus. Kavas on korrastada muruplatsid, istutada puid ja põõsaid, rajada drenaaźisüsteeme, hooldada meie parke ja puiesteid. Mustamäe on ilus, aga ta peab muutuma veelgi kaunimaks.

Head mustamäelased ! Õnnitlen Teid meie linnaosa 45. aastapäeval ning kutsun kõiki 22. septembril Mustamäe suurele sünnipäevapeole Männi parki. Lustime koos terve päeva, kuulame muusikat, lööme tantsu ja naudime õhtul suurt muusikalise ilutulestiku etendust ! Ja pidage meeles, et mustamäelane on omadega alati mäel !

Töö sai tehtud, uued ootamas

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:57 am

On 20. juuli keskpäev. Seisan keset värskest asfaldist lõhnavat ristmikku. Valgega tähistatud sõidurajad ja mahapöörded, täna veel ainult kollast märgutuld plinkivad valgusfoorid, ülekäigurajad ja ohutussaared. Päikeses särab linna poole suunduv Sõpruse puiestee, vasakul paistavad Vilde tee üheksakorruselised majad, paremal Magistrali kaubanduskeskus ja Sütiste tee. Veel ei sõida siin autod ja bussid-trollid, ei oota peatustes sajad inimesed. Ehitajad annavad tehtule viimast lihvi, panevad i-le täppi peale. Liikluse avamiseni on jäänud 18 tundi. Lõpuks on see siis valmis ! Ristmik, mille ehitamise nimel on nähtud aastaid vaeva – tõestatud selle vajadust kümnetel nõupidamistel ja koosolekutel, taotletud vahendeid ja võimalusi. Ja iga eitava vastuse korral uuesti ja uuesti otsast alustatud. Kord tundis üks kõrge ametnik huvi, miks mul seda ristmiku ümberehitamist nii väga vaja on. Vastasin talle, et seda ei ole vaja mitte minule, vaid kõigile 66 tuhandele Mustamäe elanikule. Olen ehitamise ajal siin ristmikul käinud kümneid kordi, rõõmustanud iga uue asfaldijupi või kaablikraavi üle, muretsenud töö kvaliteedi ja tähtaegade pärast. Nüüd on kõik nii, nagu peab. Aga polegi oodatud ülevoolavat rõõmu, on lihtsalt hea tunne, et suur töö sai tehtud. On teadmine, et tuhanded mustamäelased saavad siitkaudu kiiresti ja turvaliselt hommikul linna tööle ja õhtul koju. Et lõpevad seda ristmikku kollitanud liiklusavariid. Et lasteaiamudilased ja koolilapsed ei pea hirmuga otsima vaba hetke, millal kihutavate autode vahelt teed ületada, vaid võivad rohelise tule kaitse all turvaliselt üle tee kõndida.

 

Mustamäe, Tallinna üks kauneimaid linnaosasid, on nagu kogu meie vana hea Tallinn – ta ei saa mitte kunagi valmis ! Ikka on siin midagi vaja teha.

21. juuli hommikul avati rekonstrueeritud ristmik liikluseks. Avati töiselt ja asjalikult, ilma paatost täis kõnede ja vahuveinita, ilma trummipõrina ja puhkpillimuusikata. Seda polegi vaja, tehtu räägib ise enda eest. Olen viimasel ajal oma käigud nii sättinud, et ikka ja jälle sinna kanti sattuda. Testinud liikluskorraldust nii jalgsi, kui autoga ja rääkinud kümnete inimestega. Neilt olen kuulnud nii linnavalitsuse, projekteerijate, kui ka ehitajate kohta ainult kiidusõnu. Omalt poolt aga tahan tänada kõiki mustamäelasi. Mõistvuse ja kannatlikkuse eest nende kolme kuu jooksul, kui ristmik oli liikluseks suletud. Usun, et tulemus korvas need ajutised ebameeldivused mitmekordselt.

Aga tööd Mustamäel ei lõpe. Tänu Tallinna Linnavalitsusele oleme sel aastal tänavate remondiks saanud erakordselt palju vahendeid. Juba käivad tööd Mustamäe teel, kus Tammsaare teest kuni Keskuse tänavani uuendatakse asfalt ning tehakse korda kõnniteed. Samuti peaks veel sel aastal saama ülekatte ka Sõpruse puiestee äsja valminud ristmikust Keskuse tänavani. Korda tehakse bussipeatused ja paigaldatakse mitu uut ootepaviljoni. Juuli lõpul käisime koos arhitektide ja ehitajatega vaatamas väikest kõlakoda Nõmmel. Juba järgmise aasta Jaanipäevaks peaks samasugune (tõsi küll, meie poolt tehtud paranduste ja muudatustega) kõlakoda valmima Männi pargis. Jätkuvad tööd ka Parditiigi pargis. Sel aastal uuendatakse seal enamik pargiteid, tööd jätkuvad aga ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal, kui parki ehitatakse uus suur laste mänguväljak, tehakse drenaaź jpm.

Mustamäe, Tallinna üks kauneimaid linnaosasid, on nagu kogu meie vana hea Tallinn – ta ei saa mitte kunagi valmis ! Ikka on siin midagi vaja teha. Et meil kõigil oleks siin hea ja turvaline elada, õppida ja töötada. Ning et oleks uhke tunda end mustamäelasena !

Next Page »

Create a free website or blog at WordPress.com.