Kalle Mihkels Elust ja Olust

January 31, 2007

Naeratus läbi pisarate

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 3:12 pm

„Naerata ja elu naerab vastu”, laulis kunagi Kalmer Tennosaar lõbusat itaalia laulukest. Naerge päevas 10 minutit ja te ei saa iialgi infarkti, ütlevad arstid. Vaadake poliitikuid. Hea ülikond, elegantne lips ja särav naeratus on neile sama kohustuslikud, kui pestud hambad

Aga pensionäride hambad üha lagunevad. Mulluse 150 kroonise riikliku hambaravitoetuse eest saab hambaarsti juures vaid suu lahti teha, tänavuse 300 krooni eest saab suu kinni panna ka, no parimal juhul saab üks hammas plombeeritud. Proteesidest ei maksa unistadagi. Andke andeks, see on ju mõnitamine.

Halvasti näritud toit teeb kõhus möllu, lisanduvad üha uued ja uued tervisehädad. Vaja oleks korralikke proteese. Ja mitte ainult söögi pärast, kuidagi piinlik on naeratada, või koguni suure suuga naerda. Tahaks ikka veel elust mõnu tunda, sellest täiega osa saada. Aga ka siin on juba aastaid tagasi, siis kui valitsesid noored ja vägevad, isamaalised ja äraostmatud, pandud paika teatud piir. Summa, millega polegi võimalik proteese muretseda. Ja ega nii pole mõeldudki. Usun, et mäletate, kui üks meie miljonärist minister ja linnapea ütles otse: mis need vanad veel küsivad ja õiendavad, nende aeg on läbi, hakaku aga juba kalmistule kolima. Tuli meelde?

Aga näe, ei taha vanad kalmistule, tahavad hoopis korras hambaid ja häid proteese. Tahavad käia teatris ja tantsupidudel, süüa karbonaadi, juua selle kõrvale õlut ja haugata basturmaad (teadagi vintske, aga hea õllekõrvane). Õigesti tahavad, sest on kõik selle oma aastatepikkuse tööga ära teeninud ! Ja meie riik peab leidma riigieelarvesse selle raha, et meie inimesed, nii noored kui vanad, saaksid hoida korras oma hambad. Ning hambaproteesid olgu kõigile pensionäridele TASUTA ! Riigi raha välispangas hoida on mõne poliitiku arvates muidugi tulusam. Mõelgem selle üle veidi pikemalt ja sügavamalt. Kas ikka on?

Uus, märtsis valitav Riigikogu, peab pensionäride elukvaliteedi küsimused võtma oma südameasjaks. Kas seda tehakse või ei ? See oleneb juba sellest, keda valijad usaldavad ja kelle poolt annavad oma hääle. Sõnaga, nendest meestest-naistest, kes järgmised neli aastat Riigikogus istuvad Seega soovin Teile kõigile eelolevateks valimisteks tarkust !

Lugupidamisega,

Teie,
Kalle Mihkels,
seni veel oma hammastega

January 24, 2007

Kas Peeter Tulvistel jänes püksis?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:19 am

Tänaseks on huvilised üsna mitme kandi pealt vaaginud Riigikogu liikme Peeter Tulviste eemalejäämist kurja kuulsust kogunud teledebatist. Õigustusi võib leida, kuid ühtki neist ei suuda ma lõplikult aktsepteerida. Kuid kõigest järjekorras.

Kahtlemata on ebameeldiv esineda, kui stuudios on Sinu ja Sinu seisukohtade vastu agressiivselt ja negatiivselt meelestatud publik. Meeldiv pole seegi, kui eelnevaid kokkuleppeid rikutakse ja oponendid ei kasuta väitluseks akadeemiliselt väärikat stiili vaid kipuvad mõnikord lausa räuskama. Eesti ühiskonnas tuntud poliitik, psühholoogiaprofessor , Tartu Ülikooli endine rektor tegi otsuse, et selles tema jaoks ebameeldivas ürituses ta kaasa ei löö. Tulvistel oli õigus nii otsustada. Mina arvan, et see otsus oli väär.

On palju nüansse, mis annab mulle alust väita, et tegemist on argpüksliku otsusega. Esiteks, Peeter Tulviste kolleeg Riigikogust Raivo Järvi võttis väljakutse vastu ja astus üksi, ilma oma kolleegide toetuseta ( sic! kes olid seda küll eelnevalt lubanud) ideoloogilisele lahinguväljale ja tuli sõnasõjast väärikalt välja. Teiseks, kutselise psühholoogi ja vene keelt perfektselt valdava inimesena olid Tulvistel olemas kõik eeldused, et tema esinemine telesillas Moskvaga oleks kujunenud edukaks ja meeldejäävaks. Mida Tulviste kartis? Kas lolle küsimusi? Pole ju olemas lolle küsimusi, on vaid lollid vastused. Muidugi on hoopis mugavam anda intervjuud ülisõbralikule ajakirjanikule mõnes meie eestikeelses telekanalis, kui vaielda ebameeldiva oponendiga. Tuleb meenutada ka seda, et Toompeale Riigikokku ei asunud Peeter Tulviste tööle mitte oma avalduse põhjal, vaid ta läbis edukalt valimiste kadalipu ja sai tööks Riigikogu liikmena oma valijatelt mandaadi. Kõigepealt, mitte muuhulgas, tähendab see esindada oma rahva ja riigi huvisid. Mandaat toob kaasa mitte ainult õigusi, vaid toob ka kohustusi. Loobudes telesillas osalemisest loobus Peeter Tulviste ka võimalusest oma rahva ja riigi huve kaitsta. Loobus sellepärast, et see tundus talle ebamugav ja seltskond polnud tema arust küllalt väärikas.

Kunstnik Raivo Järvi Riigikogu liikme ja kodanikuna läks ja tegi asja ära, kuigi see tallegi just meeldiv ei olnud. Kuid, ka ebameeldiv kogemus on kogemus. Respekt!

Valimiste eel omandab selline käitumine erilise tähenduse. Ei maksa arvata, et valija asjast midagi aru ei saa. 2003. a. Riigikogu valimistel toetas Peeter Tulvistet 1572 valijat, Raivo Järvit 764. Ootan huviga märtsikuu valimiste tulemust. Küllap valija hääletab ikkagi sellise inimese poolt, kes alati, ka ebamugavas olukorras, on valmis kaitsma valija ja riigi huve ehk vanamoodsalt, kuid täpselt öeldes- seab riigi ja rahva huvid oma isiklikust mugavusest kõrgemale.

January 18, 2007

Hannes Rummile, lugupidamisega

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 7:45 am

Hannes, lugesin ka Sinu eilset kirjutist. Üldiselt üsna huvitavad mõttekäigud, ka hästi loetavad, kuid kohati liialt fantaasiarikkad, et mitte öelda paranoidsed. Mõnikord muidugi.
Pean silmas Sinu arvamust, et Kalle Mihkelsile anti korraldus kiires korras blogima hakata.
Olevat vaja õigustada Peeter Võsa erakonnavahetust.
Minuga, Hannes, on lood nii, et ega mind eriti palju käskida-keelata ei anna. Nähtavasti pole Sulle üllatus, et inimene mõtleb ka oma peaga, isegi siis, kui ta kuulub keskerakonda. Ma ei püüagi Sind ümber veenda, jäägu Sulle Sinu arvamus.
Peeter Võsa on aga see mees, kelle käekäik mulle küll korda läheb, kuna omal ajal sai koos televisioonis krimisaateid tehtud. Jälgin tema tegemisi huviga ja ütlen ka sõna sekka.
Loomulikult on Võsa Pets, nagu võhivõõradki teda kutsuda tihkavad, valimistel kõva häältetooja. Loomulikult mõistan ma ka IRL kaotusvalu, kes nüüd nii kindlana näinud häältest miljonite lemmiku partei ridadest lahkumise tõttu ilma jääb. Mis teha, härrased, oma juveele tuleb paremini valvata. Parastama ei hakka, kuid kahju ka ei ole.
Kirjutad, et „…see võte töötas hästi, sest ajakirjandus korjas Mihkelsi sõnumi blogist kohe üles.” Tänan, kui see lause oli komplimendina mõeldud. Mul polnud kahtlustki, et seda üles ei korjata.
Idamaa tarkus väidab, et kui küllalt kaua jõe ääres istuda, ujub kunagi mööda jõge alla Sinu vaenlase laip.

January 15, 2007

Blogimine pole ainult noortele

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:49 pm

 

 

1990-te algusesse jääb aeg, kui minu ellu tuli arvuti. Mäletan Aktuaalse Kaamera toimetuse lauaarvutit, mis võttis enda alla ligi pool kirjutuslauda ja mille ekraanil vilkuvate roheliste tähtede lugemine pani silmad kiiresti kipitama. Aga läbi selle „imemasina” jõudsid suurte informatsiooniagentuuride värsked uudised meie toimetajateni ja mõne tunni pärast juba tele-eetrisse. Arvutiajastu oli alanud. Aasta-aastalt läksid arvutid väiksemaks ja võimsamaks, neile tuli juurde üha uusi ja uusi funktsioone. Täna ei kujuta ma oma elu arvutita ette. Hommikul avan esimese asjana arvuti ja loen läbi uudised. Arvuti abil ajan ära suure osa oma tööasjadest, suhtlen inimestega, tellin lennuki- ja teatripiletid ning maksan ära oma arved.

Hiljaaegu avastasin arvuti juures enda jaoks uue võimaluse – blogi. Selle võõrapärase nime taga peitub võimalus pidada oma avatud arvutipäevikut, mida saab külastada iga soovija. Kuna olen isemõtleja tüüp, siis on mul tavaliselt igas küsimuses oma arvamus. Vahel langeb see kellegi arvamusega kokku, vahel on hoopis vastupidine. Blogi annabki võimaluse oma arvamusega teiste inimeste ette tulla, nendega arvamusi vahetada ja lahendusi otsida. Meie tänases ühiskonnas on nii palju lahendamist vajavaid probleeme. Öeldakse, et vaidluses sünnib tõde. Ja pole võimatu, et arvamuste paljususest koorub välja reaalne lahendus mingile tõsisele probleemile. Kas siis linnaosa, linna või koguni riigi tasandil. Milline võimalus suhelda arvuti abil analüüsivõimeliste, tarkade ja intelligentsete inimestega. Kõik pole muidugi targad ja heasoovlikud, On ka sõimu ja solvanguid, kuid ma suhtun sellesse üsna rahulikult, närvi see mind ei aja, vastu sõimama ei ärgita. Inimesi on ju mitmesuguseid. Juba esimene nädal näitas, et minu arvutipäeviku vastu tuntakse huvi, seda lehekülge külastas rohkem kui kaks tuhat inimest, ka kommentaare oli paarikümne ringis.

Noorte jaoks on arvuti igapäevane asi, eakatele veel mitte. Lugesin ühe Eesti parempoolse erakonna valimisplatvormi, kus lubatakse kõigile põhikooli lõpuklassi õpilasele tasuta sülearvutit. Tore mõte, kuigi kallis ning arvatavasti on enamikel sellevanustel arvuti juba ka kodus. Võib-olla oleks mõttekam hoopis pensionäridele arvutiõpet teha ja toetada neid arvutite ostmisel. Tegime Mustamäe Sotsiaalkeskuses oma eakatele arvutikursused. Menu oli tohutu ja mis kõige toredam – eakad said arvutiga väga ruttu sinasõbraks. Arvuti oleks paljudele vanainimestele, sageli üksikutele ja haigetele, aknaks suurde maailma. Aitaks eluga kursis olla, oma igapäevaasju ajada ja sõpradega suhelda. Tasuta internetiühendus kuuluks loomulikult siia juurde. Kas poleks tore ?

Teie,
Kalle Mihkels



January 11, 2007

Tere, sõbrad

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:16 pm

Pole täna jõudnudki midagi kirjutada. Põhjus on proosaline – polnud lihtsalt aega.
Huvitav on see, et tarvitses mul vaid mõned mõtted kirja panna ja netti üles riputada, kui ETV tundis huvi – miks ma blogin.
Võttegrupp just äsja lahkus – mõelda vaid, viis inimest Eesti Televisioonist sõitsid läbi vihma ja lörtsi, tegelikult eluga riskides, spetsiaalselt Mustamäele, et uurida, miks ma seda teen ja mida ma asjast üldiselt arvan. Olen tähelepanust liigutatud. Toredad inimesed kõik, rääkisin, mida ma arvan sellest blogindusest ja miks ma kirjutan.
Võttegrupp ütles, et ETV kanalil saab seda näha saates Aeg Luubis eeloleval pühapäeval tavalisel ajal. Vaadake teiegi, kui mahti ja tahtmist on.
Nende jaoks, kes ei viitsi või kellel pole aega, kirjutan lähiajal samal teemal ka blogis
Nüüd aga linnaosaasju ajama.

Kalle Mihkels

January 10, 2007

Miljon ilusate silmade eest?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:00 am

„Pankur Helenius annetas ühendparteile miljon krooni” – selline oli eilse Postimehe uudise pealkiri. Selgituseks lisatakse niipalju, et pankurihärra hindab väga Mart Laari ning seepärast ta raha andiski. Ilma Mart Laarita ei oleks Eesti seal, kus ta praegu on ja mingeid vastuteeneid ta selle raha eest ei oota, toonitab pankur ja lisab, et teistele parteidele ta raha annetanud ei ole.

Selline lugu. Mida arvata? Mina arvan, et pankur võib muidugi annetada raha sellele, kellele tahab. Kes saab teda keelata? Eesti seadused ei keela ka selle raha vastuvõtmist. Ometigi  on sellel annetusel halb lõhn juures. Kui lisada juurde, et  Mart Laar on   Rootsi suurpanga nõukogu liikmena tegelikult rootslaste palgal, siis ka sellega võiks leppida. Kuid ainult juhul, kui Mart Laar oleks ärimees, lihtsalt kõrgelt hinnatud ekspert ja ühiskonnategelane. Kuid Mart Laar on poliitik ja seisab koguni eelseisvad Riigikogu valimised võita lubanud  Isamaa ja Res Publica Liidu eesotsas. Endine peaminister on oma partei valimisnimekirja esinumber.

Olen küllalt kaua ilmas elanud ja tean, et ilusate silmade eest raha ei maksta. Küll aga makstakse teenete eest. Pankuri kinnitus, et raha annetas ta seepärast, et Mart Laar talle meeldib, on mõeldud naiivsetele, et mitte öelda lollidele.

January 9, 2007

Võsa-Pets isamaa-laastajatest prii !

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:10 am

Tore oli lugeda, et vana kolleeg Peeter Võsa, kellega koos sai pikka aega „Politseinädalas” krimiajakirjaniku rasket leiba söödud, astus nüüd respublikaanide ja isamaa-laastajate parteist välja. Või oleksite te ette kujutanud olukorda, et Võsa, kes sai kõvasti vastu näppe, kui näitas oma saates Lihula ausamba mahavõtmist, istuks ühe laua taga või kandideeriks ühes nimekirjas näiteks Juhan Partsiga. Sellesama punase kraana – Partsiga, kes ei julgenud pärast Lihula vanakeste ja koolilastega muidu kohtumagi minna, kui metsa peidetud politseiüksuse kaitse all. Võsa, kes oma esimesed telereporteri katsetused tegi minu saates, on hoopis teist masti mees. Vaba mees vabal maal. Teinekord isegi liiga „vaba”. Kas Võsa nüüd kohe endale uue partei otsib, pole teada, aga miks ka mitte. Erakondi, kelle mõtteviis „võsareporterile” sobiks, on ju küll – ikka need, kes õiguse ja õigluse eest seisavad. Pane samamoodi edasi, Pets !

January 8, 2007

Mis on Peeter Kreitzbergil Pariisi vastu?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:04 pm

Tänastest lehtedest võis lugeda, et Haridusministeerium plaanib käivitada programmi, mis näeb ette, et kõik gümnaasiumiõpilased saavad riigi raha eest käia kunstiajaloolisel ekskursioonil Tallinnas Kumus, Peterburis ning Pariisis või Roomas.

Mulle see plaan meeldib. Tõepoolest, miks ka mitte? Tõsiasi on see, et seni kuni me pole veel peaministri lennukat mõtet silmas pidades jõudnud Euroopa viie rikkama riigi hulka, on meil küllalt peresid, kellel pole majanduslikult võimalik oma poegi-tütreid välismaale kunstishedöövreid kaema saata. Tore, kui riik aitab. Aastas kuluks selleks esialgsete arvutuste järgi vaid 90 miljonit krooni. Kahtlemata oleks see arukalt kulutatud raha, sest neis muuseumides, mida külastatakse, ammutavad õpilased seda, mida koi ja rooste ei riku – teadmisi. Ei käida ju ainult muuseumis – tutvutakse ka sihtmaa tänapäevaeluga. Parem ikka üks kord vaadata kui kümme korda kuulata.

Endine haridusminister Peeter Kreitzberg aga arvab tänases ajalehes „Postimees”, et idee on küll ilus, kuid tema kulutaks raha hoopis teisiti- koolitoidu peale. Juhtkirjas arvab aga Postimees koguni nii, et „ekskursioonid Pariisi või Rooma on hariduse seisukohast luksus.” Mina nii ei arva. Arvan, et kui on võimalusi, siis tuleb sõita. Eesti riigil on praegu neid võimalusi ja las gümnasistid patseerivad Pariisis.

Mulle aga millegipärast tundub, et ega Peetrilgi Pariisi vastu midagi ei ole, küll aga ei meeldi talle, et selle ideega tuli välja kunagi tema poolt juhitud haridusministeerium, mida tõsi küll, juhib praegu Mailis Reps. Sellest ka norimine hea idee kallal.

January 4, 2007

Noorus ja kogemus

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 10:22 am

Hiljuti pöördus minu poole noor kolleeg ühest teisest linnaosast. Tal oli täitmata üks ametikoht, kuhu ta otsis haritud ja töökat inimest. Lisatingimuseks oli, et uus inimene ei tohiks olla liiga noor, vaid eakam ja elukogenum. Ta küsis minult, kas mul oleks kedagi seesugust soovitada ja seletas, et tema noortest koosneval meeskonnal on küll palju lennukaid ideid, aga teinekord jääb nende realiseerimiseks tarkusest ja kogemustest puudu. Au noorele kolleegile, kes julges seda tunnistada !

Noorte ja vanade probleemid on eksisteerinud igal ajal ja igas ühiskonnas. Iga järgnev põlvkond püüab näha ja teha asju omamoodi ning eitada juba tehtud. Mäletate vist isegi ülikooliajast – see on eituse eitamise seadus. Veel kümmekond aastat tagasi kohtas ajalehtedes sageli tööpakkumise kuulutusi, kus üle 35-aastaseid tööle enam ei võetud. Isegi mitte sellistesse ametitesse, kus tööoskused aastatega ainult paranevad. Ameerikast ja Euroopast tulnud vaatasid meie kahekümnendates pankureid ja firmajuhte, või kolmekümneseid ministreid üllatunult ja kahtlevalt. Tõsi ta oli, nii mõnedki lennukalt alustanud noored ärimehed lasid oma ärid pankrotti ja maksavad tänapäevani võlgu, nii mõnedki kõrged riigiametnikud ei tulnud oma tööga toime ja asendati kogenenumatega. Enamik aga tõestas oma võimekust ja teeb oma tööd tänaseni ausalt ja edukalt. Kerge ei olnud ka vanemaealistel. Kellest ei olnud uue aja ja selle reeglitega kaasaminejat, see lükati julmalt kõrvale. Kes aga kohanes, õppis ja ennast täiendas, sellel läks ka hästi. Suurepäraseks näiteks on hiljuti teispoolsusesse lahkunud Aadu Luukas, kes polnud mitte ainult edukas ärimee ja miljonär, vaid ka ühiskonnategelane ja visionäär, kes valutas südant Eestimaa tuleviku pärast.

Tänaseks hakkab Eesti elu jälle tasakaalu saama. On uuesti jõutud vana tõeni, et kõige paremini toimib igasugune organisatsioon siis, kui seal on olemas noorte ja vanade tasakaal, kui noorus ja kogemus töötavad ühes suunas ja ühise eesmärgi nimel. Tallinna linn ei ole siin mingi erand. Noore ja aktiivse linnapea innovaatilisi ideid aitavad realiseerida ja edasi arendada kogenud kolleegid linnavalitsuses ja linnaosades. Või võtkem möödunud aasta jaanuaris loodud „Vanemate Koja”, mis ühendab Tallinna linnaosade vanemaid ning mida juhib kogenud poliitik Vilja Savisaar. See on organ, mis on loodud selleks, et meie linnaosad teeksid loovat koostööd linnaosade ühtse ja kiire arengu nimel. Selles väga töises koosluses on tekkinud tõeline sünergia, kus noored ja vanemad kolleegid täiendavad üksteist. Kõik see on toonud ka silmaga nähtava ja käega katsutava tulemuse. Valmis on saanud rekonstrueeritud Tartu maantee, mis lahendab keerukad liiklusprobleemid kesklinnas, kerkivad uued elurajoonid sundüürnikele ja noortele peredele, ehitatakse spordi- ja kultuurirajatisi, rajatakse parke. Tallinn saab Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011, meie linnapea algatatud rohelise pealinna idee leidis väga hea vastuvõtu kogu Euroopas. Või vaadakem Mustamäed. Uue näo saanud Männi park on läinud nii populaarseks, et siin käivad mängimas lapsed ka naaberlinnaosadest, projekti „Hoovid korda” raames andsime oma koduümbruse korrastamiseks toetust 13 ühistule, ehitasime uusi mänguväljakuid ja autoparklaid. Ülekatte sai Sõpruse puiestee, korrastati ülekäik Mustamäe polikliiniku juures, sel aastal alustatakse Sõpruse – Sütiste – Vilde ristmiku ümberehitamist. Kaasaegse valgustuse said Parditiigi park ja mitmed teed. Lõpuks ometi saime hakata lahendama Vilde tee 90 elanike korteriprobleeme. Mitmed uued ettevõtmised said mustamäelaste hulgas kohe populaarseks. Näitena tooks turvamessi, Rohelise turu üritused, kontserdi Mustamäe valss ja Mustamäe Rahvajooksu. Kõiki neid tahame jätkata ka tuleval aastal. Ikka selleks, et meie linnajaos oleks mõnusam, turvalisem ja parem elada. Nii noortel, kui vanadel, nii koolijütsidel, kui pensionäridel.

 

Kalle Mihkels

 

Kes ma olen

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:26 am

Kalle Mihkels

Eesti on minu kodumaa, Tallinn minu kodu. Olen siin sündinud ja meheks saanud, lõpetanud keskkooli, loonud perekonna ja kasvatanud suureks tütre. Tartu Ülikoolist sain juristikutse, kuigi enamiku elust olen söönud teleajakirjaniku magusat, aga rasket leiba. Teinud sadu erinevaid saateid, ennekõike õigusteemalisi. Nagu elus, nii ka saateid tehes, olen järginud kindlat põhimõtet – olla aus esineja, televaataja ja enese suhtes.

Televisioonis olin televaatajate pilgu all ligi 35 aastat. Tänaseks olen tegev poliitikas. Poliitika – see on tegevus ühiskonna heaks. Tean kindlasti, et poliitikuks ei sünnita, vaid saadakse läbi elukogemuse. Ma ei usu neid vaevalt kahekümneseid „poliitikuid”, kes räägivad oma missioonist Eesti elu edendamisel. Arvan, et enamik neist näeb eelkõige ennast poliitikas ja oma poliitilises tegevuses isiklikus elus edasijõudmise vahendit. Sellist inimest ei nimetata poliitikuks, tema õige nimi on karjerist ! Ise olin arvatavasti kolmekümnene, kui sain aru, et see mida teen, ei ole mitte ainult äärmiselt huvitav ja meeldiv töö, vaid minu tehtud saadetest on kasu kuritegevuse vastases võitluses. Et neist võib olla kasu meile kõigile, kogu ühiskonnale. Usun, et just siis ärkas minus poliitik. Ning läbi paljude edasiste aastate jõudsin ma sinna, kus täna olen. Linnaosa vanema tööl on ainult üks tähendus – olla kasulik neile inimestele, kes siin elavad, õpivad ja töötavad. Olen seda tööd teinud tänaseks ligi kaks aastat ja teinud seda südamega. Tulemuse üle ei ole mina otsustaja, selle üle otsustavad Mustamäe elanikud. Muidugi ei ole tulemus kunagi absoluutne. Nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, nii ei lõpe kunagi töö ka linnaosas. Ja nagu olen kogenud, ei ole kõik lahendused ka linnaosa valitsuse ja selle vanema kätes. Nii mõnegi hea teo tegemiseks on vaja soodsat poliitilist otsust, või lausa seaduseparandust kõrgemal tasemel.

Selle lehekülje mõte peaks minu arvates olemagi selles, et avaldada oma mõtteid ja lugeda teiste arvamusi sellest, mida saaks teha paremini. Et leida parimaid lahendusi linnaosa, linna ja riigi tasandil. Ja neid ellu viia. Et elu Eestimaal oleks rikkam, parem ja turvalisem meie kõikide jaoks.

  

Teie,

Kalle Mihkels

Blog at WordPress.com.