Kalle Mihkels Elust ja Olust

September 19, 2007

Lõuad pidada ja edasi teenida

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 7:33 am

Teleekraanil vilksatavad pöetud peadega lihaselised noored mehed seljas kõrbevärvides välimundrid, lilled ja lapsed, kallistused ja rõõmupisarad. Meie sõjamehed jõudsid koju. Niisugusena on juba aastaid meile näidatud Iraagi sõda. Nagu oleks see sõda üks kerge jalutuskäik kõrbes koos piknikuga palmi all. Tegelikkus on aga hoopis teine. Kõrvetav päike ja tappev kuumus, janu ja üksluine toit, mitmekümnekilone lahingvarustus ja nädalaid pesemata läbihigistatud riided. Unetud ööd, kus hirmutunne pigistab kõri ning kõrv kuulatab iga viimastki krõbinat. Ning tõelised lahingud, kus vend ei tunne venda ja kus oled pandud valiku ette – kas tapad ise, või tapetakse sind. Aastatetaguses Afganistani sõjas hüüdsid sõdurid tansportlennukit, mis viis langenud relvavennad tinakirstudes kodumaale, nimega Must Tulp. Ma ei tea, kuidas hüütakse seda lennukit Iraagis. Aga teiste maade kõrval on see lennuk külastanud ka Eestit. Ja nii mõnigi Eesti sõdur mõtleb kõrbeöö mustas vaikuses – mida kuradit ma siin teen, mis on meil siia asja ?

Otsime eelnevale vastust Kaitseministeeriumi koduleheküljelt. Seal seisab: „OIF – Operation Iraqi Freedom. Riigikogu poolt antud mandaat osalemiseks rahvusvahelisel rahutagamisoperatsioonil Iraagis kehtib kuni 01. jaanuarini 2007. a. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika seisukohalt on tegemist olulise missiooniga. Eesti huvides on NATO ja Euroopa Liidu täisliikmena kanda vastutust ja anda oma panus mitte ainult Euroopa lähiümbruse vaid kogu maailma poliitilisse stabiliseerimisse, mis põhineb demokraatlikel ning humanistlikel väärtustel”. Missugune on siis see meie panus maailma poliitilisse stabiliseerimisse ja mis stabiliseerimisest on üldse juttu ? Täna on Iraagis 150 tuhat USA sõjaväelast, eestlasi on seal mõnikümmend. Sõjaliselt on see tilk meres. Poliitiliselt on asjad aga teisiti. Poliitiliselt on Eesti veel üks riik, kes toetab president Bushi agressiooni Iraaki. 2003.aasta 19.märtsil, kui Iraagi sõda algas, põhjendati seda vajadusega kukutada Saddam Husseini reźiim ning otsida ja leida massihävitusrelvi. Vähem kui kuu ajaga oli Bagdad vallutatud ja Saddami reźiim kukutatud. Ameeriklasi kui vabastajaid võeti vastu rõõmuhõisete ja palmiokstega. Ning kui sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagis pole, oleks olnud õige aeg anda riigi edasise saatuse üle otsustamine Iraagi rahva kätte ja ise tagasi tõmbuda. Jättes endast maha vaid hea mälestuse. Et seda ei tehtud, said USA-st ja tema liitlastest vaenlased, algas sõda. Toetudes ameeriklaste Vietnami ja venelaste Afganistani kogemustele võib öelda, et seda sõda võita pole võimalik. Juba on nii mõnedki riigid oma väed Iraagist välja viinud, sõjavastased meeleolud on valdavad nii Ameerika Ühendriikide poliitikute, kui kogu rahva hulgas. Selle aasta jõuludeks viiakse Iraagist välja ka esimesed USA väeüksused.

Ja nüüd tahaks küsida – mida teevad Iraagis Eesti sõdurid ? Mida teeb kuumas kõrbes kalur Saaremaalt, treial Tartust, või maapoiss Kükametsast. Noored mehed, kes läksid sõjaväkke lootuses saada korralikku palka, otsima Rambo-filmidest nähtud romantikat, või põgenedes tänase Eesti argipäevahalluse eest. Kas on nad rahuvalvajad, kes seisavad „demokraatlike ja humanistlike väärtuste eest” nagu väidab Kaitseministeerium. Või on nad kõige tavalisemad palgasõdurid, kes ei tohi ise mõelda, vaid peavad lõuad pidama ja edasi teenima, nagu juba vahva sõdur Śvejki aegadest teada on. Miks ei võiks nad koos omavanuste Iraagi poistega, kes täna nende pihta Kalaśnikovidest tuld annavad, istuda mõnes Bagdadi kohvikus, juua külma õlut ja uudistada mustasilmseid kohalikke kaunitare. Ja tõmmata vesipiibust üka korralik rahumahv. Aga veel parem oleks, kui nad naaseksid kodumaale, oma lähedaste, isade ja emade, naiste ja laste, juurde. Eestimaal on täna iga kätepaar arvel ja tööst puudust ei ole.

Otsuse teeb Riigikogu. Teevad need, kes sageli ei teagi, mida kujutab endast lahingmarss täies relvastuses, pole iialgi proovinud NATO-toidupakkide maitsetut toitu, ega ole tundnud, kuidas valangute taktis lööb vastu õlga automaatrelv. Nende kõrbekogemused piirduvad snorgeldamisega Sharm el Sheikhi läbipaistvas merevees ja kullapoodide „kammimisega” rikkusest tiines Dubais. Ja ega suurt osa neist see sõjavärk nii väga huvitagi. Miks muidu ei taha Riigikogu enamus, koalitsioon, võtta vastu ainuõiget otsust, et meie sõdurid tuleb Iraagist tagasi tuua. Et poisid saaksid kõhu täis ja jõuluks koju ! Selle otsusega peab aga kiirustama. Muidu jõuavad Eestimaa pojad tagasi teistmoodi – Musta Tulbi laadungiruumis.

Kalle Mihkels

September 14, 2007

Õnne sünnipäevaks, Mustamäe !

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:57 am

Meie kodulinnaosal on sünnipäev. Sel sügisel saab 45 aastat päevast, kui valmis Mustamäe esimene maja, Tallinna Polütehnilise Instituudi, tänase Tallinna Tehnikaülikooli, ühiselamu. Täna seda maja enam ei ole. Veidi rohkem kui kuu aega tagasi, augusti algul läks aastate jooksul tuhandetele tulevastele inseneridele koduks olnud ehitis lammutamisele. Läks endiste elanike muhedate meenutuste ja tänusõnade saatel. Varsti lammutatakse järgmine oma aja ära elanud ühiselamu. Vanade asemele kerkivad uued kaasaegsed üliõpilaskodud.

Nende 45 aasta jooksul on muutunud kogu Mustamäe. Veel elab siin hulgaliselt neid, kes mäletavad esimesi elumaju Akadeemia teel ja esimesi trollibusse ning kannavad endas seda õnnetunnet, mis neid valdas, kui Kopli puulobudikest või vanalinna ühisköögiga korteritest õnnestus kolida päris oma koju – Mustamäele. Sel ajal oli Mustamäe sageli kõigi unistuste täitumine. Mis on elus veel tähtsamat, kui oma kodu, lapsed ja perekond. Tänaseks on siin üles kasvanud juba mitu põlvkonda mustamäelasi. Neile on Mustamäe see päriskodu, mida armastatakse ja hoitakse ning kuhu tullakse ikka ja jälle tagasi. Mustamäe on õnnelik linnaosa, kus elavad kenasti koos nii eakad, kui noored. Meie 66 tuhandest elanikust on kolmandik pensionärid, samas lähevad iga päev Mustamäe 11 kooli ja 17 lasteaeda ligi 12 tuhat last. Liidame siia juurde veel 10 tuhat üliõpilast ning saamegi tänase Mustamäe näo. Siin on nooruslikku särtsu ja elurõõmu, töökust ja ettevõtlikkust ning elutarkust ja tasakaalukust.

Aastatega on linnaosa nägu muutunud. Mustamäe pole juba ammu pelgalt üks Tallinna magamistubasid. Meil on Eestimaa suurim kõrgkool – Tallinna Tehnikaülikool, suurepäraste arstidega Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kust on abi saanud tuhanded inimesed kogu Eestist, siin asuvad mitmed rahvusvaheliselt tuntud uurimisinstituudid, meie ettevõtetes ja firmades töötavad inimesed kogu Tallinnast. Linnaosas käib aktiivne ehitustegevus. Kerkivad uued elumajad toovad juurde uusi elanikke, korteriühistud renoveerivad vanu elamuid. Silmnähtavalt paraneb elu kvaliteet.

 

Mustamäel on nooruslikku särtsu ja elurõõmu, töökust ja ettevõtlikkust ning elutarkust ja tasakaalukust

 

Tallinna linn ja linnaosa valitsus on alati seisnud hea selle eest, et meie kodulinnaosa areneks, muutuks kaunimaks, turvalisemaks ja elamisväärsemaks. Viimase paari aasta jooksul on uue näo saanud meie pargid ja mänguväljakud. Männi pargi mänguväljakutele tullakse lastega ka teistest linnaosadest, Parditiigi park peaks saama uue mänguväljaku lähiaastatel. Sel aastal oleme teinud suuri investeeringuid Mustamäe teedesse. Valmis sai kauaoodatud Sõpruse-Vilde-Sütiste ristmik, kohe saavad korda ka Sõpruse puiestee ja Mustamäe tee. Järgmisel aastal on kavas panna uus asfalt Vilde teele. Juba pikka aega ootab foore Ehitajate tee ja Keskuse ristmik Mustamäe polikliiniku juures. Ka selle ristmiku väljaehitamine on tuleval aastal plaanis. Järgmistel aastatel tahame pöörata peamise tähelepanu Mustamäe kvartalisiseste teede korrastamisele. On ju need teed suures osas veel selle asfaldiga, mis pandi maha 60.-70. aastatel. Nii mõnigi tee tuleb juurde teha, nii mõnelegi ehitada kõrvale jalakäijate tee. Uuendamist vajab ka meie haljastus. Kavas on korrastada muruplatsid, istutada puid ja põõsaid, rajada drenaaźisüsteeme, hooldada meie parke ja puiesteid. Mustamäe on ilus, aga ta peab muutuma veelgi kaunimaks.

Head mustamäelased ! Õnnitlen Teid meie linnaosa 45. aastapäeval ning kutsun kõiki 22. septembril Mustamäe suurele sünnipäevapeole Männi parki. Lustime koos terve päeva, kuulame muusikat, lööme tantsu ja naudime õhtul suurt muusikalise ilutulestiku etendust ! Ja pidage meeles, et mustamäelane on omadega alati mäel !

Töö sai tehtud, uued ootamas

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:57 am

On 20. juuli keskpäev. Seisan keset värskest asfaldist lõhnavat ristmikku. Valgega tähistatud sõidurajad ja mahapöörded, täna veel ainult kollast märgutuld plinkivad valgusfoorid, ülekäigurajad ja ohutussaared. Päikeses särab linna poole suunduv Sõpruse puiestee, vasakul paistavad Vilde tee üheksakorruselised majad, paremal Magistrali kaubanduskeskus ja Sütiste tee. Veel ei sõida siin autod ja bussid-trollid, ei oota peatustes sajad inimesed. Ehitajad annavad tehtule viimast lihvi, panevad i-le täppi peale. Liikluse avamiseni on jäänud 18 tundi. Lõpuks on see siis valmis ! Ristmik, mille ehitamise nimel on nähtud aastaid vaeva – tõestatud selle vajadust kümnetel nõupidamistel ja koosolekutel, taotletud vahendeid ja võimalusi. Ja iga eitava vastuse korral uuesti ja uuesti otsast alustatud. Kord tundis üks kõrge ametnik huvi, miks mul seda ristmiku ümberehitamist nii väga vaja on. Vastasin talle, et seda ei ole vaja mitte minule, vaid kõigile 66 tuhandele Mustamäe elanikule. Olen ehitamise ajal siin ristmikul käinud kümneid kordi, rõõmustanud iga uue asfaldijupi või kaablikraavi üle, muretsenud töö kvaliteedi ja tähtaegade pärast. Nüüd on kõik nii, nagu peab. Aga polegi oodatud ülevoolavat rõõmu, on lihtsalt hea tunne, et suur töö sai tehtud. On teadmine, et tuhanded mustamäelased saavad siitkaudu kiiresti ja turvaliselt hommikul linna tööle ja õhtul koju. Et lõpevad seda ristmikku kollitanud liiklusavariid. Et lasteaiamudilased ja koolilapsed ei pea hirmuga otsima vaba hetke, millal kihutavate autode vahelt teed ületada, vaid võivad rohelise tule kaitse all turvaliselt üle tee kõndida.

 

Mustamäe, Tallinna üks kauneimaid linnaosasid, on nagu kogu meie vana hea Tallinn – ta ei saa mitte kunagi valmis ! Ikka on siin midagi vaja teha.

21. juuli hommikul avati rekonstrueeritud ristmik liikluseks. Avati töiselt ja asjalikult, ilma paatost täis kõnede ja vahuveinita, ilma trummipõrina ja puhkpillimuusikata. Seda polegi vaja, tehtu räägib ise enda eest. Olen viimasel ajal oma käigud nii sättinud, et ikka ja jälle sinna kanti sattuda. Testinud liikluskorraldust nii jalgsi, kui autoga ja rääkinud kümnete inimestega. Neilt olen kuulnud nii linnavalitsuse, projekteerijate, kui ka ehitajate kohta ainult kiidusõnu. Omalt poolt aga tahan tänada kõiki mustamäelasi. Mõistvuse ja kannatlikkuse eest nende kolme kuu jooksul, kui ristmik oli liikluseks suletud. Usun, et tulemus korvas need ajutised ebameeldivused mitmekordselt.

Aga tööd Mustamäel ei lõpe. Tänu Tallinna Linnavalitsusele oleme sel aastal tänavate remondiks saanud erakordselt palju vahendeid. Juba käivad tööd Mustamäe teel, kus Tammsaare teest kuni Keskuse tänavani uuendatakse asfalt ning tehakse korda kõnniteed. Samuti peaks veel sel aastal saama ülekatte ka Sõpruse puiestee äsja valminud ristmikust Keskuse tänavani. Korda tehakse bussipeatused ja paigaldatakse mitu uut ootepaviljoni. Juuli lõpul käisime koos arhitektide ja ehitajatega vaatamas väikest kõlakoda Nõmmel. Juba järgmise aasta Jaanipäevaks peaks samasugune (tõsi küll, meie poolt tehtud paranduste ja muudatustega) kõlakoda valmima Männi pargis. Jätkuvad tööd ka Parditiigi pargis. Sel aastal uuendatakse seal enamik pargiteid, tööd jätkuvad aga ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal, kui parki ehitatakse uus suur laste mänguväljak, tehakse drenaaź jpm.

Mustamäe, Tallinna üks kauneimaid linnaosasid, on nagu kogu meie vana hea Tallinn – ta ei saa mitte kunagi valmis ! Ikka on siin midagi vaja teha. Et meil kõigil oleks siin hea ja turvaline elada, õppida ja töötada. Ning et oleks uhke tunda end mustamäelasena !

Create a free website or blog at WordPress.com.