Teleekraanil vilksatavad pöetud peadega lihaselised noored mehed seljas kõrbevärvides välimundrid, lilled ja lapsed, kallistused ja rõõmupisarad. Meie sõjamehed jõudsid koju. Niisugusena on juba aastaid meile näidatud Iraagi sõda. Nagu oleks see sõda üks kerge jalutuskäik kõrbes koos piknikuga palmi all. Tegelikkus on aga hoopis teine. Kõrvetav päike ja tappev kuumus, janu ja üksluine toit, mitmekümnekilone lahingvarustus ja nädalaid pesemata läbihigistatud riided. Unetud ööd, kus hirmutunne pigistab kõri ning kõrv kuulatab iga viimastki krõbinat. Ning tõelised lahingud, kus vend ei tunne venda ja kus oled pandud valiku ette – kas tapad ise, või tapetakse sind. Aastatetaguses Afganistani sõjas hüüdsid sõdurid tansportlennukit, mis viis langenud relvavennad tinakirstudes kodumaale, nimega Must Tulp. Ma ei tea, kuidas hüütakse seda lennukit Iraagis. Aga teiste maade kõrval on see lennuk külastanud ka Eestit. Ja nii mõnigi Eesti sõdur mõtleb kõrbeöö mustas vaikuses – mida kuradit ma siin teen, mis on meil siia asja ?
Otsime eelnevale vastust Kaitseministeeriumi koduleheküljelt. Seal seisab: „OIF – Operation Iraqi Freedom. Riigikogu poolt antud mandaat osalemiseks rahvusvahelisel rahutagamisoperatsioonil Iraagis kehtib kuni 01. jaanuarini 2007. a. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika seisukohalt on tegemist olulise missiooniga. Eesti huvides on NATO ja Euroopa Liidu täisliikmena kanda vastutust ja anda oma panus mitte ainult Euroopa lähiümbruse vaid kogu maailma poliitilisse stabiliseerimisse, mis põhineb demokraatlikel ning humanistlikel väärtustel”. Missugune on siis see meie panus maailma poliitilisse stabiliseerimisse ja mis stabiliseerimisest on üldse juttu ? Täna on Iraagis 150 tuhat USA sõjaväelast, eestlasi on seal mõnikümmend. Sõjaliselt on see tilk meres. Poliitiliselt on asjad aga teisiti. Poliitiliselt on Eesti veel üks riik, kes toetab president Bushi agressiooni Iraaki. 2003.aasta 19.märtsil, kui Iraagi sõda algas, põhjendati seda vajadusega kukutada Saddam Husseini reźiim ning otsida ja leida massihävitusrelvi. Vähem kui kuu ajaga oli Bagdad vallutatud ja Saddami reźiim kukutatud. Ameeriklasi kui vabastajaid võeti vastu rõõmuhõisete ja palmiokstega. Ning kui sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagis pole, oleks olnud õige aeg anda riigi edasise saatuse üle otsustamine Iraagi rahva kätte ja ise tagasi tõmbuda. Jättes endast maha vaid hea mälestuse. Et seda ei tehtud, said USA-st ja tema liitlastest vaenlased, algas sõda. Toetudes ameeriklaste Vietnami ja venelaste Afganistani kogemustele võib öelda, et seda sõda võita pole võimalik. Juba on nii mõnedki riigid oma väed Iraagist välja viinud, sõjavastased meeleolud on valdavad nii Ameerika Ühendriikide poliitikute, kui kogu rahva hulgas. Selle aasta jõuludeks viiakse Iraagist välja ka esimesed USA väeüksused.
Ja nüüd tahaks küsida – mida teevad Iraagis Eesti sõdurid ? Mida teeb kuumas kõrbes kalur Saaremaalt, treial Tartust, või maapoiss Kükametsast. Noored mehed, kes läksid sõjaväkke lootuses saada korralikku palka, otsima Rambo-filmidest nähtud romantikat, või põgenedes tänase Eesti argipäevahalluse eest. Kas on nad rahuvalvajad, kes seisavad „demokraatlike ja humanistlike väärtuste eest” nagu väidab Kaitseministeerium. Või on nad kõige tavalisemad palgasõdurid, kes ei tohi ise mõelda, vaid peavad lõuad pidama ja edasi teenima, nagu juba vahva sõdur Śvejki aegadest teada on. Miks ei võiks nad koos omavanuste Iraagi poistega, kes täna nende pihta Kalaśnikovidest tuld annavad, istuda mõnes Bagdadi kohvikus, juua külma õlut ja uudistada mustasilmseid kohalikke kaunitare. Ja tõmmata vesipiibust üka korralik rahumahv. Aga veel parem oleks, kui nad naaseksid kodumaale, oma lähedaste, isade ja emade, naiste ja laste, juurde. Eestimaal on täna iga kätepaar arvel ja tööst puudust ei ole.
Otsuse teeb Riigikogu. Teevad need, kes sageli ei teagi, mida kujutab endast lahingmarss täies relvastuses, pole iialgi proovinud NATO-toidupakkide maitsetut toitu, ega ole tundnud, kuidas valangute taktis lööb vastu õlga automaatrelv. Nende kõrbekogemused piirduvad snorgeldamisega Sharm el Sheikhi läbipaistvas merevees ja kullapoodide „kammimisega” rikkusest tiines Dubais. Ja ega suurt osa neist see sõjavärk nii väga huvitagi. Miks muidu ei taha Riigikogu enamus, koalitsioon, võtta vastu ainuõiget otsust, et meie sõdurid tuleb Iraagist tagasi tuua. Et poisid saaksid kõhu täis ja jõuluks koju ! Selle otsusega peab aga kiirustama. Muidu jõuavad Eestimaa pojad tagasi teistmoodi – Musta Tulbi laadungiruumis.
Kalle Mihkels