Kalle Mihkels Elust ja Olust

November 12, 2007

Ajaloospiraali mööda

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:04 am

Vaatan uut populaarset telemängu.Noor, keskkooli lõpetanud neiu seisab maailma kontuurkaardi ees ja püüab sealt leida Buenos Airest. Näpp käib närviliselt kaardi peal ringi. Lõpuks torkab mängija värvilise nupukese keset Aafrikat! Ei näegi täpselt, kas on tegemist Zairi, või Tansaaniaga, aga Argentiinast ja selle pealinnast on asi oi kui kaugel. Järgmine nupuke peatub Uus-Meremaa pealinna Wellingtoniasemel Uus-Guineas. Noh, see on juba parem, vähemalt piirkond on õige. Mis need mõned kümned tuhanded kilomeetrid siia- või sinnapoole ikka loevad. Aga minul kui vaatajal on häbi! Oleme ju ikka uhkeldanud oma heal tasemel kooliharidusega, mis pidavat olema vaat et üks maailma parimaid. Oleks see neiu erand, siis võiks ju asjaga leppida, aga pigem on tegemist reegliga. Mäletan kümne aasta tagust aega, kui mu oma tütar maateadust õppis. Talle õpetati suure põhjalikkusega küll pinnavorme ja mullaliike, aga linnadele, riikidele ja rahvastele oli kooliprogrammis ette nähtud vaid kaduvväike osa. Ma ei tea, mis programmide järgi täna õpitakse, aga nagu elu on näidanud, tulevadki meie koolidest sageli pooliku haridusega noored inimesed. Et kõrgkooli pääseda, on aastaid tuubitud arve, fakte ja valemeid, aga mõelda, analüüsida ja järeldusi teha oskavad vaid vähesed. Ja kui siis ülikooli ka sisse ei saa, jääbki üle vaid Soome telliskive tassima või Iirimaale kalkuneid kitkuma minna.

Mõni aeg tagasi käis ajakirjandusest läbi uudis – Eesti mängufilm „Klass” sai järjekordse rahvusvahelise preemia. Ma ei tea, kas peaks rõõmustama või kurvastama. See film räägib võrdlemisi räigetes värvides koolivägivallast. Asjast, mida minu kooliajal ei osatud ette kujutadagi. Jah, poisid ikka vahel kaklesid, ükskord jäi peale üks, teinekord teine. Vahest võis õpetaja käest tutistadagi saada. Aga tagakiusamist ja vägivalda ei olnud. Seepärast ei oska arvata, kas meie film sai preemia oma kunstilise taseme, või erilise „eksootilisuse” eest. Äkki vaatavad vanade Euroopa riikide inimesed seda, mis meie filmis sünnib, samasuguse võdinaga hinges, nagu meie vaatame filmi kannibalide pidusöögist kusagil Aafrika vihmametsas. Olin ajateenistuses merelennuväes 60-te aastate lõpus. Meid oli koos väga kirev seltskond: Eesti poistest Gruusia mägilaste ja Turkmeenia kõrbepoegadeni, Moskva ja Peterburi kõrgharitlaste järglastest kuni Siberi talupoegadeni, kes nägid rongi esmakordselt siis, kui see neid väeosa poole toimetas. Erinevad keeled, kombed ja arusaamad elust, erinevad toitumis- ja hügieeniharjumused, usutunnistused ja suhtumine toonasesse tegelikkusesse. Väga keeruline seltskond. Aga mida polnud, oli vägivald. Ikka püüti üksteist mõista, aidata ja igati toetada. Ja kui Eesti sai 1991. aastal vabaks, oli just üks toonastest relvavendadest see, kes mulle esimesena Peterburist helistas ja sel puhul õnne soovis.

Maailm on aastatega väga muutunud. Oli aeg, kui haritud Inglise härrasmees pidi oskama hästi tantsida, vehelda ja ratsutada. Harituse juurde käis kindlasti ka see, et ta oli külastanud Pariisi ja Roomat ning tundis põhjalikult kunsti ja kirjandust. Ning oskas riietuda. Veel paarkümmend aastat tagasi oli meilgi loomulik, et trammis pakuti vanemale istet ja daamiga kohtudes kergitati peakatet. Ning tantsupeole ei mindud kunagi ilma lipsuta. Iga endast lugupidav noor mees oskas teha mitut erinevat lipsusõlme. Mäletan isegi, kuidas sai mitu nädalat õpitud kikilipsu sõlme tegemist. Tänapäeval tuleb korraliku, seotava kiki ostmiseks sõita Eestist kaugemale – Pariisi, Londonisse või Rooma. Küllap kusagilt sealt on pärit ka meie presidendi elegantsed kikilipsud. Ka käitumine ja riietumine, korrektne suhtlemise- ja tantsimisoskus on osa kultuurist. Südantsoojendav oli mõned nädalad tagasi vaadata teleekraanilt, kuidas 100-aastane mustamäelane Emma Taube keerutas oma sünnipäevapeol hoogsalt valssi. Päev enne istusime tema kodus, sõime kommi ja rääkisime elust. Vanal daamil oli palju meenutada – eks saja aastaga on juhtunud nii mõndagi. Vaatasin teda ja mind võlusid tema säravad nooruslikud silmad. Sellelt daamilt on meil, noorematel, nii mõndagi õppida.

Õnneks käib ajalugu mööda spiraali ja üheksakümnendate kiiresti rikastumise tuhinas unustatud väärtused hakkavad jälle hinda minema. Noored väärtustavad üha enam ja enam haridust. Raske on saada teatri- ja kontserdipileteid, kunstinäitused on rahvarohked, austatakse vanu ja kaitstakse nõrgemaid. Mustamäe koolid on täis õpihuvilisi noori inimesi, kes saavad sealt sellise hariduse, millega saab läbi lüüa nii Euroopas kui Ameerikas. Eelkõige vajab haritud inimesi aga meie Eestimaa. Hariduses peitub Eesti edasise edu võti.

 

 

 

Kalle Mihkels

Create a free website or blog at WordPress.com.