Kasiinodest

Tavaliselt inimesed ei tea, kellel on Eesti riigis hasartmängude korraldamise õigus. Hasartmänguseadus annab sellele ühese vastuse: „ Hasartmängu korraldamise õigus on riigil, kes võib seda õigust edasi anda käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras väljaantava tegevusloaga.” Seega on riigil ainuõigus otsustada, kellele ta annab, või ei anna õigust hasartmänge korraldada, või kas riigis on hasartmängud üldse lubatud, või on need keelatud. Hasartmängu korraldamise tegevusluba on dokument, mis annab selles märgitud isikule õiguse tegelda hasartmängu korraldamisega. Tegevusluba antakse 10 aastaks. Tegevusloa väljaandmise või sellest keeldumise otsustab Vabariigi Valitsuse määratud kaheksaliikmeline komisjon, mille esimees on ametikoha järgi rahandusminister (tänasel päeval Ivari Padar). Lisaks vajab hasartmängude korraldamise tegevusloa saanud isik veel korraldusluba. See luba annab õiguse korraldada korraldusloal märgitud õnnemänge, kihlvedusid või totalisaatoreid korraldusloal märgitud aadressil asuvas mängukohas. Selle loa väljaandmise otsustab Maksu- ja Tolliamet. Nii lihtne see ongi – saad riigilt kaks paberit ja hakkad oma kasiinot püsti panema. Üldjuhul ei küsita ei linna, linnaosa, ega inimeste arvamust.

Isiklikult olen samuti arvamusel, et meil on liiga palju mängupõrguid ning et nad ei sobi koolide ja lasteaedade lähedusse, nagu sinna ei sobi ka viinapoed. Samas arvan, et nende vastu protesteerima ei peaks mitte kasiinode uste taga, vaid tuleks minna meie seadusetegijate juurde Toompeale ja just seal nõuda, et juba pikemat aega võimukoridorides ringlev uus hasartmänguseadus kiiresti vastu võetaks. Ning et see seadus vastaks rahva ootustele.

 

Kalle Mihkels