Kalle Mihkels Elust ja Olust

February 12, 2008

Kakskümmend aastat hiljem

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:41 am

Jaanuarikuu lõpus toimus Rahvusraamatukogus üritus, mis jäi enamikule eestimaalastest märkamatuks. Või pigem vaikiti teadlikult maha, sest meie ajakirjandus ei pidanud seda kajastamist väärivaks. Ja ometi oli tegemist tähtsündmusega. Toimus Rahvarinde 20. aastapäevale pühendatud kalendri presentatsioon. Kohalolijate hulgas toonased ja tänased tegijad, teiste hulgas president Arnold Rüütel, ekspeaministrid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi, paarkümmend Riigikogu liiget, Rahvarinde juhtfiguurid Kostel Gerndorf, Lembit Koik, Heinz Valk, Mati Hint, teleajakirjanik Rein Järlik ja paljud teised. Peeti kõnesid ja meenutati aega 20 aastat tagasi. Selle, milline tähtsus on Rahvarindel tänasele Eestile, ütles välja ajaloolane Küllo Arjakas. Ta tuletas meelde, et me ei saaks tähistada tänavu Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, kui poleks olnud Rahvarinnet. „Rahvarinne on meie kõigi ühine mälestus. Me olime õnnelikud – miljon õnnelikku eestlast!” ütles Arjakas. Väikese grupi idealistide mõttest sündis liikumine, millega juba samal, 1988. aastal, liitusid kümned tuhanded. Tsiteeriksin siin Rahvarinde esimese eestseisuse liiget Mati Hinti: „Siis tuli suvi ja suvega koos öölaulupeod ja Laulev Revolutsioon. Selle ajaga muutus Eesti sini-must-valgeks. Hilissuveks olid Rahvarinne ja Laulev Revolutsioon juba läbi põimunud ning pool aastat pärast algust oli Rahvarinne peaaegu kõikjal. Siis juba teati ka, mida Rahvarindest arvata: mida ta suudab, mida julgeb nõuda, mida julgeb ütelda, mida mõelda. 1988. aasta teisel poolel kangutati vabaduse piirid avaramaks ja ausamaks”.

 

Me ei saaks tänavu tähistada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, kui poleks olnud Rahvarinnet. Rahvarinne on meie kõigi ühine mälestus. Me olime õnnelikud – miljon õnnelikku eestlast !

Usun, et suurem osa mustamäelastest mäletab hästi neid päevi. Olen kindel, et paljudega teist laulsime õlg-õla kõrval öölaulupidudel Eestit vabaks ja seisime käest kinni hoides Balti ketis, andes suust-suhu edasi seda magusat sõna – VABADUS. Täna elame juba aastaid vabas riigis, mis kuulub Euroopa Liitu ja mille iseseisvuse üheks garantiiks on NATO julgeolekujõud. Meil pole enam vaja peita oma mõtteid ja valida sõnu, vaid võime alati julgelt ja otse öelda välja oma arvamuse. Maailm on meile kõigile lahti – mine ja vaata, suhtle, õpi, tööta ja tunne elust rõõmu. Ja siiski kerkib sageli üles küsimus: kas sellist Eestit me tahtsimegi ? Eelpool räägitud üritusel tegin ajaloo jaoks mitu teleintervjuud inimestega, kes seisid Rahvarinde alguse juures ja esitasin neile peaaegu sama küsimuse: kas see Eesti, mida kujutasite endale ette siis ja see, milles täna elame, on sarnased ? Rahvarinde esimese eestseisuse liige Kostel Gerndorf tõdes, et paljuski oldi naiivsed, arvati, et see tugev küünarnukitunne, mis rahvast liitis, jääb püsima. Tegelikkus oli aga teine. Pöördun veel kord tagasi Mati Hindi juurde: „ Eesti kohal hõljus rahvusühtsuse vaim. Siis me veel ei teadnud, et peagi ilmuvad välja need, kellele vaba Eesti on ainult isikliku majandusliku või poliitilise võimu haaramise äriprojekt. Veel vähem oskasime karta, et omakasul õnnestub nii kiiresti pöörata kogu avalik elu Eestis oma usku. Me uskusime, et me pole orjad, vaid vabadusvõitlejad, me ei teadnud, et ka orjade hulgas on alati neid, kes ei taha saada vabaks, vaid ise hakata orjapidajateks. Me ei oleks arvanud, et inimesi hakatakse nii karmilt liigitama selle põhjal, kui palju õiguse järgi rahvale kuuluvast võimust ja varast keegi endale kahmab”.

Meil on oma riik, oma vabariik. See riik areneb ja on pidevas muutumises. Ning meie endi kätes on seda muuta nii, et see muutuks paremaks ja elamisväärsemaks.

Lõpetaks Mati Hindi mõttega: „Kui keegi peaks küsima, mis aitaks meid meie eneste tehtud edu ja häda ringist välja südamlikumasse maailma, siis on vastus lihtne: tagasipöördumine, nii palju, kui vähegi võimalik, ideaalidesse uskumise juurde. Otsitakse ju Eestile eesmärki, aga ei otsita sealt, kuhu see kaotati. Eesti eesmärk pole kunagi kuhugi kadunud olnud, seda on ainult korduvalt kinni kaetud võltseesmärkidega, mis pole üldse olnud Eesti asi. Eesti asi on eesti keel ja eesti kultuur, eesti rahvas ja eesti riik, nii iseseisvalt kui vähegi võimalik”.

Head Eesti Vabariigi 90. aastapäeva teile, austatud mustamäelased !

 

 

Kalle Mihkels

Create a free website or blog at WordPress.com.