Kalle Mihkels Elust ja Olust

June 8, 2007

Usalda, aga kontrolli

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:01 am

See, pealkirjas toodud põhimõte, mille enam kui sada aastat tagasi ütles välja Lenin, pole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni. Seda olenemata riigist ja riigikorrast. Ikka ja jälle saame teada ametnikest Ameerikast Jaapanini, kes on riigi ja enda tasku segamini ajanud. Ikka võõrast, riigi ja rahva raha enda taskusse ajades. Täna on sama teema, ehkki küll veidi teise nurga alt, ka Eestimaal jälle päevakorda tõusnud. Jutt on Riigikogu liikmetele ette nähtud kuluhüvitisest, ehk lihtsamalt lahti seletatult – esinduskuludest. See on suur raha, üks kolmandik riigikogu liikme palgast. Mis tänasel päeval tähendab, et iga rahvaesindaja enam kui 40 tuhande kroonisele kuupalgale lisandub veel üle 13 tuhande krooni. Ma olen kindlalt sellel arvamusel, et esinduskulud on Riigikogu liikmele vajalikud. Hea ja asjalik poliitik sõidab igas kuus maha tuhandeid kilomeetreid, et kohtuda oma valijatega, kuulata ära nende mured ja aidata nende probleeme lahendada. Osaleb heategevuses ja toetab oma valijaid vajadusel ka materiaalselt. On normaalne, kui poliitik arutab lõunalauas koos oma koalitsioonipartneritega riigiasju, või õhtustab koos kolleegidega Soomest, Rootsist ja kaugemaltki. Sageli on vabas ja mõnusas õhkkonnas tehtud kokkulepped just need parimad. Näitena võiks tuua Soome, kus president Kekkoneni ajal sündisid enamik riigile tähtsaid otsuseid presidendi Tamminiemi kodu saunas, kuhu igal neljapäeval kogunesid kõik valitsuse liikmed. Usun, et hüvitamisele peaksid kuuluma ka riigi esindusfunktsioonide täitmiseks vajalike riietusesemete, näiteks fraki või smokingi, soetamise kulud. Samas ei tohi esinduskuludest kujuneda lihtsalt Riigikogu liikme palgalisa. Nagu näitab eelmise Riigikogu praktika, esitati Riigikogu raamatupidamisele hüvitamiseks selliseid kulutusi, mida mitte kuidagi riigitööks vajalike esinduskulude hulka arvata ei saa. Öö hakul välja kirjutatud neljakohalised restoraniarved selgitusega „kohtumised valijatega”, üle inimliku mõistuse suured takso- ja bensiiniarved, aga ka lapsikud nõudmised välja maksta koduaeda külvatud muruseeme, või ooteks ära söödud 2-3 õuna. Näited selle kohta, kui „väike” võib mõnikord olla inimene!

 

Hea ja asjalik poliitik sõidab igas kuus maha tuhandeid kilomeetreid, et kohtuda oma valijatega, kuulata ära nende mured ja aidata nende probleeme lahendada.

 

Tänane, märtsikuus valitud Riigikogu koosseis, on astunud sellel teel veel sammukese edasi. Kui siiani pidi iga eelpool kirjeldatud kulutus olema tõestatud dokumentaalselt, siis nüüd on välja tuldud eelnõuga, mis selle nõude tühistab. Kui siiani hoidis riigi neljas võim, ajakirjandus, kuluhüvitiste kasutamisel kindlalt silma peal, siis uue eelnõu järgi puudub igasugune võimalus raha kasutamist kontrollida. Seega on tegemist Riigikogu liikme palga varjatud tõstmisega 1/3 võrra ! Et seadus keelab ametis olevatel Riigikogu liikmetel oma palka tõsta, siis püütakse seda teha läbi kuluhüvitiste kontrollimatuks muutmise. Ja kuigi ühes hiljutises telesaates püüdis üks nooruke riigikogulasehakatis vastupidist väita, siis tänaseks on möödas need ajad, kus rahvast võis lihtsa sõnademänguga lollitada. Kõrgeima võimu kandja Eesti riigis on rahvas ning rahval on õigus ja kohustus kontrollida enda poolt valitud võimuesindajaid. Ka meie, mustamäelaste, poolt toetuse, usalduse ja rahva mandaadi saanud Riigikogu liikmed Jüri Ratas, Maret Maripuu, Juhan Parts, Enn Eesmaa, Peeter Kreitzberg, Urmas Reinsalu, Helle Kalda ja Erika Salumäe peavad teadma, et me elame teie töödele ja tegemistele kaasa, aga hoiame teie tööl pidevalt silma peal ning nõuame teilt aru. Kuidas käitute, kuidas töötate, milliste otsuste poolt ja milliste vastu hääletate !
Edu teile teie raskes ja vajalikus töös !

 

 

 Teie,
Kalle Mihkels


May 2, 2007

Mulgi mõistus ja tartlase tarkus

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 6:53 am

Ei mäleta täpselt, kas see oli Koidula või Kitzbergi näidend, millest on pärit pealkirjas toodud lause. Aga öeldu mõte on mul siiani meeles – kui mulk ja tartlane midagi koos teevad, on see targalt ja hästi tehtud. Seega peaks just tänases Eestis kõik kõige paremas korras olema. Tegelikult on asjad täpselt vastupidi. Vastloodud valitsuse, või isiklikult peaministri (?), läbimõtlemata otsus on viinud Eestimaa sügavasse kriisi. Purukspekstud, paljaksröövitud ja lagastatud pealinn, kaitseta jäetud hirmunud inimesed, rahvuste vahel lahvatanud vaen, üleriigiline kuiv seadus ja tuhanded politseinikud tänavatel. Mis see on, kas sõda ? Ei, siin täidetakse hoopis valimislubadusi. Tsiteerin artiklit Delfist: „Lubadusega pronksmees ära viia ju Ansip oma rekordilise häälesaagi korjas ja teiseks ametiajaks võimule pääses. Selle lubaduse täitmatajätmine ükskõik missuguste põhjendustega oleks olnud valitsuse ja valitsusjuhi krahh.” Kas nii lihtne see asi ongi ? Kas kümned tuhanded inimesed, kes andsid oma hääled lubaduse eest pronkssõdur teisaldada, on nüüd rahul ja õnnelikud ? Mida tunnevad oma hinges need, kellele monument sümboliseeris nende sõjas langenud lähedaste mälestust ? Ja mida võitsid või kaotasid need sajad tuhanded eestimaalased, kellel oli täiesti ükskõik, kas pronkssõdur Tõnismäel seisis või mitte ? Usun, et võitjaid pole ei siin- ega sealpool, me kaotasime kõik midagi.

Selle lubaduse täitmatajätmine ükskõik missuguste põhjendustega oleks olnud valitsuse ja valitsusjuhi krahh

 

Samas ei ole ühtegi õigustust sellele, mis toimus öises Tallinnas. Peksti puruks aknaid ja autosid, vägivallatseti, varastati, rööviti ja tapeti. Seda pikka aega karistamatult. Inimeste appikutsed läksid politsei kurtidele kõrvadele, abi lihtsalt polnud kusagilt võtta. Rööviti kõike, alates suitsupakkidest ja kommikarpidest, kuni teksapükste ja kallite maalideni. Viinaletid tühjendati tilgatumaks ning seda enam saadi julgust ja jõhkrust juurde. See oli tõeline marodöörlus, kuritegu, mille eest igal ajal ja igal maal on sõjaolukorras olnud ainult üks karistus. Marodöörid lastakse kohapeal ilma kohtuta maha. Tänaseks on kogu aktsiooni organisaatorid vahi all, selguma hakkavad mitmed üksikasjad. Nagu see, et suur osa vägivallatsejatest olid inimesed, kes elavad Eestis ajutise elamisloaga. Kas mitte just nemad polnud need treenitud lihaselised noored mehed, kes politseile kallaletungijate esiridades kõigile teistele eeskuju andsid. Neid ootab pärast karistuse ärakandmist maalt välja saatmine. Ligi tuhat inimest peeti politsei poolt kinni, loodetavasti selguvad fotode ja videosalvestiste läbivaatamise käigus veel sadade varaste ja röövijate nimed. Kurjategijad peavad saama karistada ja seda seaduse kogu rangusega. Mul on äärmiselt kahju, et märatsejate hulgas oli palju koolilapsi, nii poisse, kui tüdrukuid. Siin peaks iga lapsevanem, koolijuht ja õpetaja vaatama kriitiliselt peeglisse. Kas me ikka oleme kasvatanud lapsi nägema elu laiemalt, kui oma mätta otsast, õpetanud läbi saama teistest rahvustest noortega, selgitanud elamise põhitõdesid ? Loomulikult ei hakka eestlased ja venelased mitte kunagi suhtuma 9. maisse üht moodi. Jah, sõja ja verevalamise lõppemine tegi suurt rõõmu kõigile. Aga kui venelastele on see päev suure võidu püha, siis eestlastele 50-aastase okupatsioonireziimi algus. Seda ei saa muuta, see on ajalugu ! Mis ei tähenda, et edaspidi ei võiks me kõik elada sõbralikult üksteise kõrval vabas Eestis, mõista üksteist, õppida üksteiselt ja tunda rahulikust ning turvalisest elust rõõmu. Rahuneme, teeme olnust õiged järeldused ja läheme eluga edasi !

Kõigile mustamäelastele südamerahu soovides,

 

Kalle Mihkels

 

March 6, 2007

Suured tänud !

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:09 am

Tere, head blogilugejad ! Ja suur tänu kõigile, kes Riigikogu valimistel minu poolt hääletasid. Eriline täna (special thanks) minu tänaseks juba headele sõpradele Jubejussile ja Arkadi Zukile. Kuhu ma ilma teie heatahtliku kriitikata ikka oleks jõudnud. Aga nüüd olen jälle oma töölaua taga ja 100% pühendumas Mustamäe muredele. Alanud on Mustamäe turvakuu ja tulemas turvamess kultuurikeskuses Kaja. Tulge vaatama ja osa saama. Ning kaunist kevadet kõigile !

March 2, 2007

Aitäh, Brüssel!

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 12:22 pm

Tänastest lehtedest lugesin (Postimehest koguni esiküljel!) kummalist uudist. Pealkiri kõlab üheaegselt armulikult ja üleolevalt: „EL lubab eestlastel edasi 2,5-protsendilist piima juua”.

Pole midagi öelda, Brüsseli armulikkus noorte liikmesriikide elanike vastu on suur. Hakkasin asja vastu suuremat huvi tundma. Mõned vast mäletavad veel enne Euroliiduga liitumist levinud jutte sellest, kuidas EL-s on ka banaani pikkus ja kõverus rangelt ette kirjutatud. Tunnistan, et oma talupojamõistuse tõttu võtsin tookord neid jutte naljana,

Nüüd, mil oleme juba mitu aastat Euroopa vennalikus peres, tuleb hakata ka ühispere reegleid täitma. Kurb, kuid meelde tuleb minevikku vajunud Nõukogude Liidu aeg, mil ka tordiretseptid Moskvas ühtlustati.

Ühtlustamine käib Euroopa Liidus täie hooga, selleks on ametis tuhanded eurobürokraadid, kes Europarlamendi juhtimisel tuhandeid direktiive koostavad ja mis liikmesriikidele on kohustuslikud. Sain ajalehest teada, et EL nõuete järgi tohib toota vaid vähemalt 3,5-protsendilise rasvasisaldusega täispiima, 1,5-1,8-protsendilist väherasvast piima või kuni 0,3-protsendilist väherasvast piima.2,5-protsenilist piima direktiiv ette ei näe. Kogu moos. Eestis praegu müügilolev 2,5-protsendiline piim moodustab kogu meil müüdavast piimast üle 90%. Sellise piima müümiseks ja joomiseks on vaja Brüsselist eriluba, mille me ka saime. Tore, põllumajandusministeerium ja vabariigi valitsus tegid muide kõvasti tööd, et seda luba saada.. Loa saamine pole veel päris kindel, kuna selle taotluse peavad veel heaks kiitma EL põllumajandusministrid oma kohtumisel. Kui seal näiteks Itaalia veinisõbrast minister on juhtumisi halvas tujus ja oma nõusolekut ei anna?

Asi iseenesest on ju absurdne. Selliste „probleemidega” tegelevadki kuninglikult tasustatud eurobürokraadid. Nad muretsevad väga meie ebatervislike toitumusharjumuste pärast. Meil on siiski lootust, sest eriloa 2,5-protsendilist piima juua on Brüsselist juba saanud Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Küllap saame meiegi. Tunnistan, et ei saa aru, miks peaks Euroliidu mure olema see, kui rasvast piima ma joon. Võib-olla mõni targem võtab vaevaks ja selgitab.

Teie,

Kalle Mihkels

February 27, 2007

Noore mehe foobiad

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 8:45 am

Valimiste eel on mõnedel kandidaatidel tekkinud omalaadsed foobiad. Küll tundub neile, et vastaskandidaadid saavad neist rohkem tele- ja leheruumi, küll tundub neile, et nende kallihinnaline elu on ohus. Viimati tuli sellega välja keegi Jaak Juske. Ja ausalt öeldes, saavutaski oma eesmärgi. Avalikkusele tundmatu nooruk sai oma nime meediasse. Pean minagi tunnistama, et teadsin ja austasin küll hr. Ants Jusket, aga Jaak-poisist polnud ma kuulnudki. Aga ennäe – eile õhtul nägin televiisorist noormehe näogi ära. Reklaam missugune ! Lubab endale relva muretseda ja puha. Kallis poiss, relva hankida küll ei maksa, see on mõeldud ikka meeste jaoks ja tahab jahedat pead ning külma närvi. Muidu lased endale veel jalga ja siis hakkad jälle otsima, keda süüdistada. Aga eks siis on ju Sinu jaoks ikka Keskerakond süüdi ! Nagu juba pikka aega kestnud külmades ilmadeski. Ja ära värise, nii kallihinnaline see Sinu elu küll ei ole, et selle kallale kippuda. Enne valimisi võib küll suurusehullustus tekkida, aga USA presidendiga end küll võrrelda ei maksa.

 

 

Parimat,

 

Teie,

Kalle Mihkels

February 15, 2007

Tere jälle, sõbrad!

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:09 am

Pole ammu kirjutanud, heidavad mõned minu fännid ette. Olin tõesti vahepeal veidi tõbine, ilmselt seetõttu, et ei käinud suplemas, kuid valimisvõitlus sundis jälle teenistusse naasma. Nii et jälle rivis ja jälle blogimas.

Üks minu laastukeste aktiivsemaid kommenteerijaid on jubejuss. Loen ja naeran. Pole talentide puudust Eestimaal. Andekas mees see jubejuss. Mõni päev tagasi tegi ta minu ühe loo ainetel oma loo ja riputas selle oma leheküljele kenasti üles. Loodetavasti tõstab see tema blogi külastatavust Seal on muide palju muudki huvitavat lugemist. Jubejuss vabandab, et sai inspiratsiooni minu laastukesest. Pole siin midagi vabandada – lase nüüd olla. Kasuta vabalt ja tasuta!

Mulle tundub, et jubejuss on üks lahe säga, seetõttu kutsun ta koos Arkadi ZUKIGA, kes ka minu fänn ja terane sell, Mustamäe õllekasse debateerima teemal mis on õnn ja kuidas ja kust seda leida.Võib ka mõni muu teema olla, kuid see ei oleks nii huvitav. Aja lepime kokku, tavaliselt veedan kohalikus õlleks, mida peenemalt nimetatakse “Black Mount Pub”, oma lõunatunnikese, mis munitsipaalteenistujatele on seadusega ette nähtud. Tere tulemast!

Nüüd üks jubejussi lugu minu pisikeste täiendustega:

Nägin koshmaarse unenäo

Ükspäev käisin riigikogu infotunnis.
Olin just kõnepulti roninud kui avastasin, et justkui mingi okas oleks kurgus – no nuta või naera, häält ei saand kohe kuidagi suust. Igaks juhuks tegin mõlemat – nutsin ja naersin, noh et nagu poliitiliselt korrektne. Siis rääkis Reiljan anektoodi jänesest, kes pidi apelsini endale persse pistma ja samuti nuttis ja naeris, sest tagant pidi tulema hunt arbuusiga.
Olen küll maalt, aga juured on ikka nii läbi lõigatud, et ausalt öelda enam ei mõista hästi neid agraarnalju. Kas mäletate et Jüri Mõis tahtis ju kunagi üldse kõik eestlased linna elama saata

Õpetlik ja hariv lugu. Sunnib tõsiselt mõtlema ohtude üle, mis Riigikogu liikmeid igal sammul varitsevad.

 

Parimat,

Kalle Mihkels

February 9, 2007

Suplus 15-kraadises külmas

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 8:35 pm

Lugupeetud kommentaatoritel ei maksa arvata, et Mihkels on kuhugi kadunud, või nohuse nina ja palavikuga kodus voodis lebab. On kohe täiesti terve ja teeb oma igapäevast tööd Mustamäel. Lihtsalt lumesadude ja külmaga seoses oli tööd palju rohkem, aga tänaseks on teed puhtad. Hea käia nii vanadel, kui noortel.

Aga seoses käimisega. Teisipäeval käisime koos 40 Mustamäe eakaga Kuremäe kloostris ekskursioonil. Vaatasime kirikuid, kuulasime väga head giidi ja pesime nägu pühitsetud veega. Seal veendusin veel kord selles vanas ütluses, et „enne olid laevad puust ja mehed rauast”. Tõsi, selles neljakümneses seltskonnas oli ainult neli meest, see eest aga 36 tublit ja elurõõmsat naist. Jõid kohvi, pakkusid kõigile võileibu ja tundsid kenast päikesepaistelisest päevast rõõmu. Aga erilise mulje jätsid kaks nende hulgast. Nimelt otsustasid nad 15-kraadise pakasega minna suplema pühitsetud vette. Ja niikaua, kui meie soojas bussis istusime, käisidki rõõmsameelsed pensionärid vees ära ! Olen isegi jääaugus suplemas käinud, aga soojast saunast ja sooja sauna tagasi. Aga et niimoodi – see pani küll pead raputama. Nii et noored mehed ja naised, võtke eeskuju ja tehke järele ! Kui on julgust ja tervist. Või kui tahate terve olla ja terveks jäädagi.

January 31, 2007

Naeratus läbi pisarate

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 3:12 pm

„Naerata ja elu naerab vastu”, laulis kunagi Kalmer Tennosaar lõbusat itaalia laulukest. Naerge päevas 10 minutit ja te ei saa iialgi infarkti, ütlevad arstid. Vaadake poliitikuid. Hea ülikond, elegantne lips ja särav naeratus on neile sama kohustuslikud, kui pestud hambad

Aga pensionäride hambad üha lagunevad. Mulluse 150 kroonise riikliku hambaravitoetuse eest saab hambaarsti juures vaid suu lahti teha, tänavuse 300 krooni eest saab suu kinni panna ka, no parimal juhul saab üks hammas plombeeritud. Proteesidest ei maksa unistadagi. Andke andeks, see on ju mõnitamine.

Halvasti näritud toit teeb kõhus möllu, lisanduvad üha uued ja uued tervisehädad. Vaja oleks korralikke proteese. Ja mitte ainult söögi pärast, kuidagi piinlik on naeratada, või koguni suure suuga naerda. Tahaks ikka veel elust mõnu tunda, sellest täiega osa saada. Aga ka siin on juba aastaid tagasi, siis kui valitsesid noored ja vägevad, isamaalised ja äraostmatud, pandud paika teatud piir. Summa, millega polegi võimalik proteese muretseda. Ja ega nii pole mõeldudki. Usun, et mäletate, kui üks meie miljonärist minister ja linnapea ütles otse: mis need vanad veel küsivad ja õiendavad, nende aeg on läbi, hakaku aga juba kalmistule kolima. Tuli meelde?

Aga näe, ei taha vanad kalmistule, tahavad hoopis korras hambaid ja häid proteese. Tahavad käia teatris ja tantsupidudel, süüa karbonaadi, juua selle kõrvale õlut ja haugata basturmaad (teadagi vintske, aga hea õllekõrvane). Õigesti tahavad, sest on kõik selle oma aastatepikkuse tööga ära teeninud ! Ja meie riik peab leidma riigieelarvesse selle raha, et meie inimesed, nii noored kui vanad, saaksid hoida korras oma hambad. Ning hambaproteesid olgu kõigile pensionäridele TASUTA ! Riigi raha välispangas hoida on mõne poliitiku arvates muidugi tulusam. Mõelgem selle üle veidi pikemalt ja sügavamalt. Kas ikka on?

Uus, märtsis valitav Riigikogu, peab pensionäride elukvaliteedi küsimused võtma oma südameasjaks. Kas seda tehakse või ei ? See oleneb juba sellest, keda valijad usaldavad ja kelle poolt annavad oma hääle. Sõnaga, nendest meestest-naistest, kes järgmised neli aastat Riigikogus istuvad Seega soovin Teile kõigile eelolevateks valimisteks tarkust !

Lugupidamisega,

Teie,
Kalle Mihkels,
seni veel oma hammastega

January 24, 2007

Kas Peeter Tulvistel jänes püksis?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 11:19 am

Tänaseks on huvilised üsna mitme kandi pealt vaaginud Riigikogu liikme Peeter Tulviste eemalejäämist kurja kuulsust kogunud teledebatist. Õigustusi võib leida, kuid ühtki neist ei suuda ma lõplikult aktsepteerida. Kuid kõigest järjekorras.

Kahtlemata on ebameeldiv esineda, kui stuudios on Sinu ja Sinu seisukohtade vastu agressiivselt ja negatiivselt meelestatud publik. Meeldiv pole seegi, kui eelnevaid kokkuleppeid rikutakse ja oponendid ei kasuta väitluseks akadeemiliselt väärikat stiili vaid kipuvad mõnikord lausa räuskama. Eesti ühiskonnas tuntud poliitik, psühholoogiaprofessor , Tartu Ülikooli endine rektor tegi otsuse, et selles tema jaoks ebameeldivas ürituses ta kaasa ei löö. Tulvistel oli õigus nii otsustada. Mina arvan, et see otsus oli väär.

On palju nüansse, mis annab mulle alust väita, et tegemist on argpüksliku otsusega. Esiteks, Peeter Tulviste kolleeg Riigikogust Raivo Järvi võttis väljakutse vastu ja astus üksi, ilma oma kolleegide toetuseta ( sic! kes olid seda küll eelnevalt lubanud) ideoloogilisele lahinguväljale ja tuli sõnasõjast väärikalt välja. Teiseks, kutselise psühholoogi ja vene keelt perfektselt valdava inimesena olid Tulvistel olemas kõik eeldused, et tema esinemine telesillas Moskvaga oleks kujunenud edukaks ja meeldejäävaks. Mida Tulviste kartis? Kas lolle küsimusi? Pole ju olemas lolle küsimusi, on vaid lollid vastused. Muidugi on hoopis mugavam anda intervjuud ülisõbralikule ajakirjanikule mõnes meie eestikeelses telekanalis, kui vaielda ebameeldiva oponendiga. Tuleb meenutada ka seda, et Toompeale Riigikokku ei asunud Peeter Tulviste tööle mitte oma avalduse põhjal, vaid ta läbis edukalt valimiste kadalipu ja sai tööks Riigikogu liikmena oma valijatelt mandaadi. Kõigepealt, mitte muuhulgas, tähendab see esindada oma rahva ja riigi huvisid. Mandaat toob kaasa mitte ainult õigusi, vaid toob ka kohustusi. Loobudes telesillas osalemisest loobus Peeter Tulviste ka võimalusest oma rahva ja riigi huve kaitsta. Loobus sellepärast, et see tundus talle ebamugav ja seltskond polnud tema arust küllalt väärikas.

Kunstnik Raivo Järvi Riigikogu liikme ja kodanikuna läks ja tegi asja ära, kuigi see tallegi just meeldiv ei olnud. Kuid, ka ebameeldiv kogemus on kogemus. Respekt!

Valimiste eel omandab selline käitumine erilise tähenduse. Ei maksa arvata, et valija asjast midagi aru ei saa. 2003. a. Riigikogu valimistel toetas Peeter Tulvistet 1572 valijat, Raivo Järvit 764. Ootan huviga märtsikuu valimiste tulemust. Küllap valija hääletab ikkagi sellise inimese poolt, kes alati, ka ebamugavas olukorras, on valmis kaitsma valija ja riigi huve ehk vanamoodsalt, kuid täpselt öeldes- seab riigi ja rahva huvid oma isiklikust mugavusest kõrgemale.

January 18, 2007

Hannes Rummile, lugupidamisega

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 7:45 am

Hannes, lugesin ka Sinu eilset kirjutist. Üldiselt üsna huvitavad mõttekäigud, ka hästi loetavad, kuid kohati liialt fantaasiarikkad, et mitte öelda paranoidsed. Mõnikord muidugi.
Pean silmas Sinu arvamust, et Kalle Mihkelsile anti korraldus kiires korras blogima hakata.
Olevat vaja õigustada Peeter Võsa erakonnavahetust.
Minuga, Hannes, on lood nii, et ega mind eriti palju käskida-keelata ei anna. Nähtavasti pole Sulle üllatus, et inimene mõtleb ka oma peaga, isegi siis, kui ta kuulub keskerakonda. Ma ei püüagi Sind ümber veenda, jäägu Sulle Sinu arvamus.
Peeter Võsa on aga see mees, kelle käekäik mulle küll korda läheb, kuna omal ajal sai koos televisioonis krimisaateid tehtud. Jälgin tema tegemisi huviga ja ütlen ka sõna sekka.
Loomulikult on Võsa Pets, nagu võhivõõradki teda kutsuda tihkavad, valimistel kõva häältetooja. Loomulikult mõistan ma ka IRL kaotusvalu, kes nüüd nii kindlana näinud häältest miljonite lemmiku partei ridadest lahkumise tõttu ilma jääb. Mis teha, härrased, oma juveele tuleb paremini valvata. Parastama ei hakka, kuid kahju ka ei ole.
Kirjutad, et „…see võte töötas hästi, sest ajakirjandus korjas Mihkelsi sõnumi blogist kohe üles.” Tänan, kui see lause oli komplimendina mõeldud. Mul polnud kahtlustki, et seda üles ei korjata.
Idamaa tarkus väidab, et kui küllalt kaua jõe ääres istuda, ujub kunagi mööda jõge alla Sinu vaenlase laip.

« Previous PageNext Page »

Create a free website or blog at WordPress.com.