Kalle Mihkels Elust ja Olust

January 15, 2007

Blogimine pole ainult noortele

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:49 pm

 

 

1990-te algusesse jääb aeg, kui minu ellu tuli arvuti. Mäletan Aktuaalse Kaamera toimetuse lauaarvutit, mis võttis enda alla ligi pool kirjutuslauda ja mille ekraanil vilkuvate roheliste tähtede lugemine pani silmad kiiresti kipitama. Aga läbi selle „imemasina” jõudsid suurte informatsiooniagentuuride värsked uudised meie toimetajateni ja mõne tunni pärast juba tele-eetrisse. Arvutiajastu oli alanud. Aasta-aastalt läksid arvutid väiksemaks ja võimsamaks, neile tuli juurde üha uusi ja uusi funktsioone. Täna ei kujuta ma oma elu arvutita ette. Hommikul avan esimese asjana arvuti ja loen läbi uudised. Arvuti abil ajan ära suure osa oma tööasjadest, suhtlen inimestega, tellin lennuki- ja teatripiletid ning maksan ära oma arved.

Hiljaaegu avastasin arvuti juures enda jaoks uue võimaluse – blogi. Selle võõrapärase nime taga peitub võimalus pidada oma avatud arvutipäevikut, mida saab külastada iga soovija. Kuna olen isemõtleja tüüp, siis on mul tavaliselt igas küsimuses oma arvamus. Vahel langeb see kellegi arvamusega kokku, vahel on hoopis vastupidine. Blogi annabki võimaluse oma arvamusega teiste inimeste ette tulla, nendega arvamusi vahetada ja lahendusi otsida. Meie tänases ühiskonnas on nii palju lahendamist vajavaid probleeme. Öeldakse, et vaidluses sünnib tõde. Ja pole võimatu, et arvamuste paljususest koorub välja reaalne lahendus mingile tõsisele probleemile. Kas siis linnaosa, linna või koguni riigi tasandil. Milline võimalus suhelda arvuti abil analüüsivõimeliste, tarkade ja intelligentsete inimestega. Kõik pole muidugi targad ja heasoovlikud, On ka sõimu ja solvanguid, kuid ma suhtun sellesse üsna rahulikult, närvi see mind ei aja, vastu sõimama ei ärgita. Inimesi on ju mitmesuguseid. Juba esimene nädal näitas, et minu arvutipäeviku vastu tuntakse huvi, seda lehekülge külastas rohkem kui kaks tuhat inimest, ka kommentaare oli paarikümne ringis.

Noorte jaoks on arvuti igapäevane asi, eakatele veel mitte. Lugesin ühe Eesti parempoolse erakonna valimisplatvormi, kus lubatakse kõigile põhikooli lõpuklassi õpilasele tasuta sülearvutit. Tore mõte, kuigi kallis ning arvatavasti on enamikel sellevanustel arvuti juba ka kodus. Võib-olla oleks mõttekam hoopis pensionäridele arvutiõpet teha ja toetada neid arvutite ostmisel. Tegime Mustamäe Sotsiaalkeskuses oma eakatele arvutikursused. Menu oli tohutu ja mis kõige toredam – eakad said arvutiga väga ruttu sinasõbraks. Arvuti oleks paljudele vanainimestele, sageli üksikutele ja haigetele, aknaks suurde maailma. Aitaks eluga kursis olla, oma igapäevaasju ajada ja sõpradega suhelda. Tasuta internetiühendus kuuluks loomulikult siia juurde. Kas poleks tore ?

Teie,
Kalle Mihkels



January 11, 2007

Tere, sõbrad

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:16 pm

Pole täna jõudnudki midagi kirjutada. Põhjus on proosaline – polnud lihtsalt aega.
Huvitav on see, et tarvitses mul vaid mõned mõtted kirja panna ja netti üles riputada, kui ETV tundis huvi – miks ma blogin.
Võttegrupp just äsja lahkus – mõelda vaid, viis inimest Eesti Televisioonist sõitsid läbi vihma ja lörtsi, tegelikult eluga riskides, spetsiaalselt Mustamäele, et uurida, miks ma seda teen ja mida ma asjast üldiselt arvan. Olen tähelepanust liigutatud. Toredad inimesed kõik, rääkisin, mida ma arvan sellest blogindusest ja miks ma kirjutan.
Võttegrupp ütles, et ETV kanalil saab seda näha saates Aeg Luubis eeloleval pühapäeval tavalisel ajal. Vaadake teiegi, kui mahti ja tahtmist on.
Nende jaoks, kes ei viitsi või kellel pole aega, kirjutan lähiajal samal teemal ka blogis
Nüüd aga linnaosaasju ajama.

Kalle Mihkels

January 10, 2007

Miljon ilusate silmade eest?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:00 am

„Pankur Helenius annetas ühendparteile miljon krooni” – selline oli eilse Postimehe uudise pealkiri. Selgituseks lisatakse niipalju, et pankurihärra hindab väga Mart Laari ning seepärast ta raha andiski. Ilma Mart Laarita ei oleks Eesti seal, kus ta praegu on ja mingeid vastuteeneid ta selle raha eest ei oota, toonitab pankur ja lisab, et teistele parteidele ta raha annetanud ei ole.

Selline lugu. Mida arvata? Mina arvan, et pankur võib muidugi annetada raha sellele, kellele tahab. Kes saab teda keelata? Eesti seadused ei keela ka selle raha vastuvõtmist. Ometigi  on sellel annetusel halb lõhn juures. Kui lisada juurde, et  Mart Laar on   Rootsi suurpanga nõukogu liikmena tegelikult rootslaste palgal, siis ka sellega võiks leppida. Kuid ainult juhul, kui Mart Laar oleks ärimees, lihtsalt kõrgelt hinnatud ekspert ja ühiskonnategelane. Kuid Mart Laar on poliitik ja seisab koguni eelseisvad Riigikogu valimised võita lubanud  Isamaa ja Res Publica Liidu eesotsas. Endine peaminister on oma partei valimisnimekirja esinumber.

Olen küllalt kaua ilmas elanud ja tean, et ilusate silmade eest raha ei maksta. Küll aga makstakse teenete eest. Pankuri kinnitus, et raha annetas ta seepärast, et Mart Laar talle meeldib, on mõeldud naiivsetele, et mitte öelda lollidele.

January 9, 2007

Võsa-Pets isamaa-laastajatest prii !

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:10 am

Tore oli lugeda, et vana kolleeg Peeter Võsa, kellega koos sai pikka aega „Politseinädalas” krimiajakirjaniku rasket leiba söödud, astus nüüd respublikaanide ja isamaa-laastajate parteist välja. Või oleksite te ette kujutanud olukorda, et Võsa, kes sai kõvasti vastu näppe, kui näitas oma saates Lihula ausamba mahavõtmist, istuks ühe laua taga või kandideeriks ühes nimekirjas näiteks Juhan Partsiga. Sellesama punase kraana – Partsiga, kes ei julgenud pärast Lihula vanakeste ja koolilastega muidu kohtumagi minna, kui metsa peidetud politseiüksuse kaitse all. Võsa, kes oma esimesed telereporteri katsetused tegi minu saates, on hoopis teist masti mees. Vaba mees vabal maal. Teinekord isegi liiga „vaba”. Kas Võsa nüüd kohe endale uue partei otsib, pole teada, aga miks ka mitte. Erakondi, kelle mõtteviis „võsareporterile” sobiks, on ju küll – ikka need, kes õiguse ja õigluse eest seisavad. Pane samamoodi edasi, Pets !

January 8, 2007

Mis on Peeter Kreitzbergil Pariisi vastu?

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 2:04 pm

Tänastest lehtedest võis lugeda, et Haridusministeerium plaanib käivitada programmi, mis näeb ette, et kõik gümnaasiumiõpilased saavad riigi raha eest käia kunstiajaloolisel ekskursioonil Tallinnas Kumus, Peterburis ning Pariisis või Roomas.

Mulle see plaan meeldib. Tõepoolest, miks ka mitte? Tõsiasi on see, et seni kuni me pole veel peaministri lennukat mõtet silmas pidades jõudnud Euroopa viie rikkama riigi hulka, on meil küllalt peresid, kellel pole majanduslikult võimalik oma poegi-tütreid välismaale kunstishedöövreid kaema saata. Tore, kui riik aitab. Aastas kuluks selleks esialgsete arvutuste järgi vaid 90 miljonit krooni. Kahtlemata oleks see arukalt kulutatud raha, sest neis muuseumides, mida külastatakse, ammutavad õpilased seda, mida koi ja rooste ei riku – teadmisi. Ei käida ju ainult muuseumis – tutvutakse ka sihtmaa tänapäevaeluga. Parem ikka üks kord vaadata kui kümme korda kuulata.

Endine haridusminister Peeter Kreitzberg aga arvab tänases ajalehes „Postimees”, et idee on küll ilus, kuid tema kulutaks raha hoopis teisiti- koolitoidu peale. Juhtkirjas arvab aga Postimees koguni nii, et „ekskursioonid Pariisi või Rooma on hariduse seisukohast luksus.” Mina nii ei arva. Arvan, et kui on võimalusi, siis tuleb sõita. Eesti riigil on praegu neid võimalusi ja las gümnasistid patseerivad Pariisis.

Mulle aga millegipärast tundub, et ega Peetrilgi Pariisi vastu midagi ei ole, küll aga ei meeldi talle, et selle ideega tuli välja kunagi tema poolt juhitud haridusministeerium, mida tõsi küll, juhib praegu Mailis Reps. Sellest ka norimine hea idee kallal.

January 4, 2007

Noorus ja kogemus

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 10:22 am

Hiljuti pöördus minu poole noor kolleeg ühest teisest linnaosast. Tal oli täitmata üks ametikoht, kuhu ta otsis haritud ja töökat inimest. Lisatingimuseks oli, et uus inimene ei tohiks olla liiga noor, vaid eakam ja elukogenum. Ta küsis minult, kas mul oleks kedagi seesugust soovitada ja seletas, et tema noortest koosneval meeskonnal on küll palju lennukaid ideid, aga teinekord jääb nende realiseerimiseks tarkusest ja kogemustest puudu. Au noorele kolleegile, kes julges seda tunnistada !

Noorte ja vanade probleemid on eksisteerinud igal ajal ja igas ühiskonnas. Iga järgnev põlvkond püüab näha ja teha asju omamoodi ning eitada juba tehtud. Mäletate vist isegi ülikooliajast – see on eituse eitamise seadus. Veel kümmekond aastat tagasi kohtas ajalehtedes sageli tööpakkumise kuulutusi, kus üle 35-aastaseid tööle enam ei võetud. Isegi mitte sellistesse ametitesse, kus tööoskused aastatega ainult paranevad. Ameerikast ja Euroopast tulnud vaatasid meie kahekümnendates pankureid ja firmajuhte, või kolmekümneseid ministreid üllatunult ja kahtlevalt. Tõsi ta oli, nii mõnedki lennukalt alustanud noored ärimehed lasid oma ärid pankrotti ja maksavad tänapäevani võlgu, nii mõnedki kõrged riigiametnikud ei tulnud oma tööga toime ja asendati kogenenumatega. Enamik aga tõestas oma võimekust ja teeb oma tööd tänaseni ausalt ja edukalt. Kerge ei olnud ka vanemaealistel. Kellest ei olnud uue aja ja selle reeglitega kaasaminejat, see lükati julmalt kõrvale. Kes aga kohanes, õppis ja ennast täiendas, sellel läks ka hästi. Suurepäraseks näiteks on hiljuti teispoolsusesse lahkunud Aadu Luukas, kes polnud mitte ainult edukas ärimee ja miljonär, vaid ka ühiskonnategelane ja visionäär, kes valutas südant Eestimaa tuleviku pärast.

Tänaseks hakkab Eesti elu jälle tasakaalu saama. On uuesti jõutud vana tõeni, et kõige paremini toimib igasugune organisatsioon siis, kui seal on olemas noorte ja vanade tasakaal, kui noorus ja kogemus töötavad ühes suunas ja ühise eesmärgi nimel. Tallinna linn ei ole siin mingi erand. Noore ja aktiivse linnapea innovaatilisi ideid aitavad realiseerida ja edasi arendada kogenud kolleegid linnavalitsuses ja linnaosades. Või võtkem möödunud aasta jaanuaris loodud „Vanemate Koja”, mis ühendab Tallinna linnaosade vanemaid ning mida juhib kogenud poliitik Vilja Savisaar. See on organ, mis on loodud selleks, et meie linnaosad teeksid loovat koostööd linnaosade ühtse ja kiire arengu nimel. Selles väga töises koosluses on tekkinud tõeline sünergia, kus noored ja vanemad kolleegid täiendavad üksteist. Kõik see on toonud ka silmaga nähtava ja käega katsutava tulemuse. Valmis on saanud rekonstrueeritud Tartu maantee, mis lahendab keerukad liiklusprobleemid kesklinnas, kerkivad uued elurajoonid sundüürnikele ja noortele peredele, ehitatakse spordi- ja kultuurirajatisi, rajatakse parke. Tallinn saab Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011, meie linnapea algatatud rohelise pealinna idee leidis väga hea vastuvõtu kogu Euroopas. Või vaadakem Mustamäed. Uue näo saanud Männi park on läinud nii populaarseks, et siin käivad mängimas lapsed ka naaberlinnaosadest, projekti „Hoovid korda” raames andsime oma koduümbruse korrastamiseks toetust 13 ühistule, ehitasime uusi mänguväljakuid ja autoparklaid. Ülekatte sai Sõpruse puiestee, korrastati ülekäik Mustamäe polikliiniku juures, sel aastal alustatakse Sõpruse – Sütiste – Vilde ristmiku ümberehitamist. Kaasaegse valgustuse said Parditiigi park ja mitmed teed. Lõpuks ometi saime hakata lahendama Vilde tee 90 elanike korteriprobleeme. Mitmed uued ettevõtmised said mustamäelaste hulgas kohe populaarseks. Näitena tooks turvamessi, Rohelise turu üritused, kontserdi Mustamäe valss ja Mustamäe Rahvajooksu. Kõiki neid tahame jätkata ka tuleval aastal. Ikka selleks, et meie linnajaos oleks mõnusam, turvalisem ja parem elada. Nii noortel, kui vanadel, nii koolijütsidel, kui pensionäridel.

 

Kalle Mihkels

 

Kes ma olen

Filed under: Uncategorized — Kalle Mihkels @ 9:26 am

Kalle Mihkels

Eesti on minu kodumaa, Tallinn minu kodu. Olen siin sündinud ja meheks saanud, lõpetanud keskkooli, loonud perekonna ja kasvatanud suureks tütre. Tartu Ülikoolist sain juristikutse, kuigi enamiku elust olen söönud teleajakirjaniku magusat, aga rasket leiba. Teinud sadu erinevaid saateid, ennekõike õigusteemalisi. Nagu elus, nii ka saateid tehes, olen järginud kindlat põhimõtet – olla aus esineja, televaataja ja enese suhtes.

Televisioonis olin televaatajate pilgu all ligi 35 aastat. Tänaseks olen tegev poliitikas. Poliitika – see on tegevus ühiskonna heaks. Tean kindlasti, et poliitikuks ei sünnita, vaid saadakse läbi elukogemuse. Ma ei usu neid vaevalt kahekümneseid „poliitikuid”, kes räägivad oma missioonist Eesti elu edendamisel. Arvan, et enamik neist näeb eelkõige ennast poliitikas ja oma poliitilises tegevuses isiklikus elus edasijõudmise vahendit. Sellist inimest ei nimetata poliitikuks, tema õige nimi on karjerist ! Ise olin arvatavasti kolmekümnene, kui sain aru, et see mida teen, ei ole mitte ainult äärmiselt huvitav ja meeldiv töö, vaid minu tehtud saadetest on kasu kuritegevuse vastases võitluses. Et neist võib olla kasu meile kõigile, kogu ühiskonnale. Usun, et just siis ärkas minus poliitik. Ning läbi paljude edasiste aastate jõudsin ma sinna, kus täna olen. Linnaosa vanema tööl on ainult üks tähendus – olla kasulik neile inimestele, kes siin elavad, õpivad ja töötavad. Olen seda tööd teinud tänaseks ligi kaks aastat ja teinud seda südamega. Tulemuse üle ei ole mina otsustaja, selle üle otsustavad Mustamäe elanikud. Muidugi ei ole tulemus kunagi absoluutne. Nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, nii ei lõpe kunagi töö ka linnaosas. Ja nagu olen kogenud, ei ole kõik lahendused ka linnaosa valitsuse ja selle vanema kätes. Nii mõnegi hea teo tegemiseks on vaja soodsat poliitilist otsust, või lausa seaduseparandust kõrgemal tasemel.

Selle lehekülje mõte peaks minu arvates olemagi selles, et avaldada oma mõtteid ja lugeda teiste arvamusi sellest, mida saaks teha paremini. Et leida parimaid lahendusi linnaosa, linna ja riigi tasandil. Ja neid ellu viia. Et elu Eestimaal oleks rikkam, parem ja turvalisem meie kõikide jaoks.

  

Teie,

Kalle Mihkels

« Previous Page

Create a free website or blog at WordPress.com.